INTERVJUU | Alar Kilp: erakordsed valimised suvel enne erakordset sügist ei pruugi olla halb variant

Politoloogi hinnangul annab julgeolekuolukord praegu valitsuse tegemisel eelise Reformierakonnale.

Kuidas hindate eilset Kaja Kallase otsust? Kas pärast seda avaldust on kindel, et KE+RE koalitsiooniga on kõik, st ei ole mingit tagasiteed?

Kaja Kallase otsuse selgitus (et Keskerakonnaga koalitsioon ei põhinenud enam samadel väärtushinnangutel, et Keskerakond on valitsuses töötanud Eesti olulisemate põhiväärtuste vastu), mis keskendus eelkõige julgeolekuolukorrale, jätab mulje, et Keskerakonnaga jätkamine on välistatud.

Eile oli ühtäkki seis selline, et Kaja Kallase jaoks Eesti väärtused ja julgeolekuolukord välistasid koalitsiooni moodustamise nii EKRE kui Keskerakonnaga. See seisukoht sai selgelt välja öeldud. Pikka aega vindus teatav kaevikusõda, kus koalitsiooni osapooled üksteisele järgi ei anna ning samas kaevuvad oma kaevikutes veel sügavamale.

Reede lõunal ütlesin möödaminnes oma kolleegile, et ei tea, kas päeva lõpuks meil enam valitsus on. Aga ega ma ei mõelnud seda väga tõsiselt. Ent nii läkski. Valitsusjuhtimise vaatest on Kallase arusaadav ja tervitatav.

Kui reaalsed on selles vältuses erakorralised valimised? Kui põhjendatud on nende korraldamine praeguse ummikseisu ületamiseks?

Neil põhjustel (Reform võib saada üle 40ne koha Riigikogus), millest Herman Kelomees hiljuti kirjutas, võivad erakordsed valimised olla variant (saab teostada juhul, kui Kaja Kallase valitsus ei astu tagasi, seda umbusaldatakse riigikogus, see teeb presidendile ettepaneku erakorralisteks valimisteks, president kuulutab need välja). Kui Kaja Kallase valitsus astub tagasi, teeb president ettepaneku järgmisele peaministri kandidaadile ning erakordseid valimisi ei tule.

Ma usun, et pigem tuleb uus valitsus Isamaa ja sotsidega, kuna reitingute hetkeseisust hoolimata kaasneks erakordsete valimistega ikkagi riske, mida ei saa kontrollida. Kuna neid pole varem olnud, siis pole teada, kuidas mõjuvad nad selle erakonna reitingule, keda peetakse nende esilekutsujaks (juhul kui meedia või oponendid käsitlevad seda ebastabiilsuse tekitamisena julgeolekukriisi olukorras).

Ent kui Kallasel Re+SDE+I koalitsiooni moodustamine ei õnnestu, siis pigem tasub Reformil üritada erakorraliste valimistega – isegi kui enda reiting oluliselt ei parane, siis uues koosseisus pole tõenäoliselt koalitsiooni moodustamiseks vaja enam kedagi EKREIKE koalitsioonist. Nii poliitikud kui arvamuskujundajad on valmis selleks, et sügisel-talvel ootavad ees ajad, mis on keerulisemad kõigest varasemast. Erakordsed valimised suvel enne erakordset sügist ei pruugi olla halb variant.

Kuidas suhtud koalitsioonidesse EKREIKE2 ja Re+SDE+I – kumb on tõenäolisem ja kui parketikõlbulikud need on? Või näed veel mõnda kolmandat varianti, näiteks vähemusvalitsust?

Re+SDE+I on tõenäolisem variant, eelkõige just julgeolekuolukorra ning rahvusluse tõusu tõttu. Ma ei pea silmas seda rahvuslust, millega seostub Isamaa ja EKRE reiting. Rahulikumas olukorras võiks rahvuslus ja etniline mõõde olla EKRE ja Keskerakonna eriteemad, ent julgeolekukriisi keskkond eeldab ühtlus-rahvuslust, mis on rohkem euroopalikkuse ja rahvusluse segu, on riigikaitsesse ja kaitseliitu panustamise, ukrainlaste abistamise ning nii Euroopa kui Eesti ühtsuse rahvuslus. Sedalaadi rahvusluse toel tõusis Ansipi juhitud Reformierakonna reiting peale Pronksööd üle 30% ning Reformierakonna reiting tõuseb samal lainel ka praegu.

Re+SDE+I teostumiseks ei tohiks Reformierakond uut koalitsiooni ülemäära domineerida (siiski olid sotsid ja Isamaa need, kes 2016 Reformi Keskerakonna vastu vahetasid ning neil on see meeles). Euroopa, ühtsus-rahvusliku ja julgeoleku teemal neil ületamatuid erimeelsusi ei ole, ent sotsiaalmajanduslikus mõõtmes võib olla. Isamaa võib tahta kulutada ja sotsid tahta maksustada rohkem kui Reform.

Kui julgeolekukriisi ei oleks ning põhiküsimus oleks sotsiaalmajanduslik toimetulek, olnuks tõenäolisem uus valitsus ilma Reformierakonnata. Reformi ja Keskerakonna valitsuse lagunemise taustpõhjusena võib näha ka selles, et üks on sotsiaalmajanduslikus mõõtmes kõige parem-, teine kõige vasakpoolseim erakond. Vasak-parem skaalal asuvad sotsid ja Isamaa nende kahe vahel.

Koalitsioon Isamaa ja sotsidega peaks seetõttu tähendama pööret paremale, kui just Reformierakond uue koalitsiooni nimel ise ei tee seda sammu vasemale, mida ta Keskerakonnaga teha ei tahtnud.