ARVUSTUS | Noorte kunstnike lõputööd. Koledast saab ilus ja sõrmedest saavad varbad
(5)EKA lõputööde festivalil TASE '22 teeb tagasituleku maal ja fookuses on karantiiniaegne ruumiloome.
Esimene töö, mis Eesti kunstakadeemia fuajees silma hakkab, on Mathias Väärsi Ukraina-teemaline „Tahan osta kiirabiautot”. Teose lahendus on lihtne, aga töötab hästi: kunstnik illustreerib oma nädalast rattateekonda piki Vene-Valgevene piiri Narvast Ukrainasse, meenutades, et ainult rattasõidu kaugusel toimuv sõda kestab ikka veel. Tööga kutsub ta üles inimesi annetama raha Slava Ukrainile, kes varustab Ukraina meedikuid. Väljas on kaart Väärsi reisimarsruudiga ja teekonna fotod.
EKA galeriis on mitu kaasaegse kunsti magistrieriala lõpetajat valinud meediumiks maali. Eero Alev paneb seerias „Kohtumine tasapinnal” kokku oma tütarde joonistuste temaatika ja „tõsise maalikunsti”: kohtuvad kompositsioonireeglitega täiskasvanute maailm ja lapselik vabadus. Gerda Hanseni maaliseeria „Mis on pildil” võtab vaatluse alla kunstnike ühe praeguse lemmikteema, tehisintellekti, kasutades ainesena selle genereeritud pilte. Johannes Luik aga käsitleb töös „2.15m3” talle omaselt ruumi, inimese ja mälestuste vahelist suhet. Galerii keskel on skulpturaalne vorm, mida kunstnik loob iga päev uuesti, lisades sinna pisiasju ja liigutades kasti iga päev või isegi mitu korda päevas maja peal ringi. Samuti ööbib ta selles enda mõõtude järgi loodud installatsioonis.
Kunstnik illustreerib oma nädalast rattateekonda piki Vene-Valgevene piiri Narvast Ukrainasse, meenutades, et ainult rattasõidu kaugusel toimuv sõda kestab ikka veel.
Sarnase lahenduse on valinud noore kunstniku magistritaseme preemia võitnud Junny Yeung. „Mis on kodu” on kolmest osast koosnev installatsioon, mille üks osa „Mu süda valutab, kui on aeg lahkuda” asub EKA teisel korrusel ning teine ja kolmas osa kahes Soo tänava korteris. Yeungi loodud minimalistlik ruum EKA-s on pealtnäha terviklik, kuid nihestatust lisab mõni ära võetud tükk. Keset installatsiooni asub video, kuhu kunstnik on jäädvustanud oma emotsioonid.
Ruum ja selle piirid näib üldse olevat teema, mis selleaastasi lõpetajaid paelub. Kaks aastat toas istumist on kõigis tekitanud küsimusi isiklikest piiridest, vangistusest ja sellest, milline on eluks vajalik territoorium. Muutunud on töö- ja elukoha vahelised piirid, mis tingib teistsuguse elukeskkonna ja uutele vajadustele vastavad ruumid. Selle ühe viimase aja arhitektuurinäituste lemmikteema võtavad vaatluse alla ka arhitektuurieriala lõpetajad, näiteks Eneli Kleemann töös „Kodu kontoris: kogukonna juhitud elamumajandus Maakri kvartali näitel”.
EKA lõpetajad tulevad välja ideedega Eesti linnade kitsaskohtade jaoks. Uus plaan leitakse nii Tallinna Südalinna kooli ümbrusele, mis asub Liivalaia tänava masendava betoonkõrbe ääres (Marie Anette Veesaar), kui ka Pärnu õllevabriku territooriumile (Jornas-Toomas Iisak). Tootedisaini eriala üliõpilased otsivad samuti konkreetseid lahendusi: nii uurib Laura Okas Coopi toidupoodide nutikassade kasutajakogemust eakate seas ja Emilia Kagovere Eesti pimedate raamatukogu kasutajatest lähtuvat tootearendust.
Mitu kunstnikku on saanud inspiratsiooni toidust. Birgit Uibo on töös „From Table to Table – Taimsete toidujääkidega lauatekstiilide värvimine” kasutanud ringmajanduse põhimõtet. Tallinna Fotografiska restoranis maha kantud rätikud on värvitud sama söögikoha toidujäätmetega: nii annab kunst uue elu toitlustuse jääkidele, mida selles äris tekib rohkesti. Mänguliselt paneb juustu, paprika ja peekoni seiklema Lukas Manuel Winter nukuanimatsioonis „Second Breakfast”.
Tallinna vanalinna Laial tänaval asuva stsenograafia bakalaureuseõppe näituse „Kujundliku mõtte labor” kuraator on Ene-Liis Semper. Liisamari Viik teeb töös „Kokasaade” nalja selle formaadi üle: taustaks nende saadete tuttav teleturu muusika, valmivad poolikutest nukkudest ja köögiviljadest uued road. Eelmisel sügisel viis Kujundliku mõtte labor läbi eksperimendi, kus andis eri sümbolitele tähenduse ilus-kole skaalal, näidates, kui suvaline selline jaotus on. Sellega haakub Semperi naise iluideaale lammutav „Ilus”, mis on praegu Kumus nullindate kunsti näitusel väljas. Kristel Zimmeri töös „Jooks” tormab alasti jooksja lumises metsas mööda lõputuna näivat sirget ja videos „Jalgonkäsionjalg” kaotavad kehaosad tähenduse. Üksindus, iluideaalidega maadlemine ja vormiga eksperimenteerimine on nende videoteoste ühendav teema.
EKA maja katusele on kunstnik Sophie Durand ehitanud mereteemalise installatsiooni, mille inspireeris Paljassaarelt leitud surnud luigepoeg. Teos on Põhja-Mariaanide saarestikus elutsenud väljasurnud valgesilmrästa pesa, mis on ehitatud Agrihani saarelt leitud materjalidest. Muide, sel nädalal avatava uue Norra rahvusmuuseumi hoone katusel on praegu midagi sarnast: saami kunstniku Joar Nango turbast ja kasepuudest valmistatud hoone. Mõlemad teosed hakkavad puhtalt asukoha pärast hästi tööle: kunstiakadeemia katuselt avanev vaade, puuladvad ja sillerdav merepind haakuvad keskkonnateemaga. Sarnase looduslähedase tunde tekitab Aap Kaur Suvi kuivanud pilliroost installatsioon „Mu meel ei lakka värisemast”, kus servomootorid, mikroprotsessor ja sensor roo tuhisema panevad.
Üks mu lemmikuid oli J. S. Bachi fänni Joonatan Mäggi suurejooneline metallskulptuur. Umbes 350 kg kaaluvas teoses kujutab kunstnik Bachi orelisonaadi BMV 528 teise osa kaht esimest takti sepistatud varrastena, juurde saab kuulata kunstnikku ennast Bachi muusikat esitamas. Selle kõrval on eksponeeritud noore tarbekunstniku preemia võitnud Mart Talvari „Tsentrist väljas”, kus traditsioonilised vormid on nihkes, ent siiski esteetiliselt paigutatud. See on otsekui viide kaasaja vormiideoloogiatele ja meie ettekujutusele sellest, milline üks õige „vorm” peab olema. Sedasama otsingut kohtab Hanna-Liisa Haukka töös „Mitte tass – Uue keraamilise toote otsing”.
Paljud tööd kirjeldavad seisundeid või olukordi, mis on jätkuvad – justkui ei tahaks noored kunstnikud lõplikult oma töö teemat ära kinnistada.
Protsessuaalsus on üks selleaastase lõpunäituse põhilisi markereid. Paljud tööd kirjeldavad seisundeid või olukordi, mis on jätkuvad – justkui ei tahaks noored kunstnikud lõplikult oma töö teemat ära kinnistada. See kõik haakub muidugi kunstis leviva postinterneti ja -tähenduslikkusega, teisalt võib näitusel näha ka soovi luua midagi sellest kaanonist väljaspool, mis oleks mängulisem ja mitte nii äratuntavalt ühiskonnakriitiline. Protesti asemel lahendusele mõtlemine näib olevat uus esteetika.
