Viimase aja sündmused Eesti poliitikas tõid mulle meelde raske patsiendijuhtumi, millega kunagi kokku puutusin, ütleb psühhiaater Margit Pehk-Mõttus. Õppisin selle kaudu nägema käitumuslike hälvetega inimesi institutsioonides, mille ainus eesmärk peab olema rahva teenimine.
Eestis on pikalt valitsenud ebaterve poliitiline kultuur, seetõttu soovin kirjeldada lugejatele, milliseid ohtlikke isiksusepatoloogiaid poliitikute seas võib esineda. Tajusin, kui oluline on teha korralik eeltöö, enne kui annan valimistel kellelegi oma hääle. Artikkel põhineb teaduskirjandusel ning valdkonda käsitlevatel raamatutel.
Loo autor Margit Pehk-Mõttus on töötanud 15 aastat raskeid psühhiaatrilisi haigusi põdevate inimestega. Esmalt residendina Eestis, seejärel Soomes akuutpsühhiaatriliste üksuste juhina ja hiljem maakonna vaimse tervise teenuste eest vastutava ülemarstina.
Järgnevas loos avaldatud andmete põhjal on nii ohver kui ka kurjategija tuvastamatud. Tegemist pole ei Eesti ega Soome kodanikega.
Aastaid tagasi konsulteerisin inimest, kes soovis saada abi enda vaimse tervise parandamiseks. Tema peamine eesmärk oli saavutada sedavõrd stabiilne psüühiline vorm, et oleks jõudu kaevata kohtusse isik, kes teda emotsionaalselt ja füüsiliselt piinas, kuniks ta täisealiseks sai. Rihmaga peksmine, tundide viisi nurgas seismine olid tema suhtes toime pandud jõhkruste leebemad näited. Ta soovis kaevata kohtusse ka sotsiaaltöötajad, lastekaitsjad, mõningad politseinikud, kasvatajad ja õpetajad – kõik need, kellele oli edastatud info tema suhtes toime pandud julmuste kohta, kuid kes ses osas midagi ette ei võtnud.
Isik, kes nende kuritegude eest vastutas, oli suhteliselt mõjuvõimas, avalikus elus tuntud tegelane. Välispidiselt sarmikas, võluv, erakordselt hea suhtlemisoskusega, enesekindel, nutikas ning konkreetsete väljaütlemistega. Tema oskus kõneleda oli sedavõrd fantastiline, et oma vägivaldsed teod rääkis ta ametnikele olematuks. Ükski kasvataja ega lastekaitsja lihtsalt ei uskunud ohvrit, kes oli tol ajal veel laps. Ajakirjandusest selle inimese kohta lugedes jäi silma rassistlik maailmavaade, vihkamine vähemusrühmade vastu, ebaasjalik käitumine nii tööl kui vabal ajal.
See lugu sai detailselt dokumenteeritud ning valmistusin psühhiaatrilise ekspertiisi raames kohtus ütlusi andma, juhuks kui seda vaja peaks minema. Paar aastat hiljem pärast pikka traumateraapiat ja depressiooni ravi otsustas ohver, et ta tahab eluga edasi minna ega soovi algatada protsessi, mis tõmbab avalikkuse tähelepanu ning võib nullida kõik töö, mida ta enda tervise heaks on teinud.
Mis on psühhopaatia?
Psühhopaatia on nartsissistliku isiksusehäire raskekujuline vorm, mille tunnuseks on julmus, südametus ja empaatiavõime puudumine. Psühhopaadid on suur oht kõigile inimestele ja laiemalt võttes kogu ühiskonnale. Nad moodustavad rahvastikust umbes 1%, kusjuures tippjuhtide seas arvatakse neid olevat 4% ning sarimõrvaritest täidab psühhopaatia kriteeriumid 90%.
Soome juhtivad kohtupsühhiaatrid on uurinud koostöös Rootsi Karolinska Instituudiga psühhopaatide ajuehitust ja täheldanud, et nende ajukoore teatud piirkondades on hallaine tihedus madalam. Leiti ka kõrvalekaldeid autonoomses närvisüsteemis, nagu näiteks pulsi -ja hingamissageduses. Uurimistulemused avaldati hinnatud Cerebral Cortex teadusajakirjas. Psühhopaatia tekkes osalevad ka geneetilised ning keskkonnafaktorid.
Valgekraepsühhopaatide ebarealistlikult kõrge enesehinnang paneb kandideerima kohtadele, milleks pole pädevust
Briti Columbia ülikooli emeriitprofessor Robert D. Hare ütleb, et ”kõik psühhopaadid ei istu vanglas, osa neist istub juhatuse kabinettides”.
Psühhopaatidest rääkides seostub inimestele sageli sarimõrvar Ted Bundy või filmitriloogiast tuntud Hannibal Lecter. Arvestades, et psühhopaadid on marginaalne vähemus elanikkonnast, on nad tegelikkuses ebaproportsionaalselt palju esindatud juhtimistöös ning poliitikas.
Netflixi seriaal ”Kaardimaja” tutvustab vaatajaskonnale tipp-poliitik Frank Underwoodi karakteri kaudu hoopis teistsugust psühhopaatilist isiksust. Kuigi psühhopaatia tähendab sageli kuritegelikku ja kriminaalset käitumist, on olemas väike rühm inimesi, kellel esineb vaid teatud kindlaid psühhopaatilisi jooni. Sellistel nn valgekraepsühhopaatidel on suur potentsiaal lüüa elus läbi eduka poliitikuna või hoolimatu ja enesekeskse tippjuhina suurtes organisatsioonides.
Valgekraepsühhopaatia puhul on tegemist spetsiifilise isiksusepatoloogiaga, mis hõlmab endas nii psühhopaatilisi kui ka mittepsühhopaatilisi omadusi. Kuna selline profiil erineb traditsioonilisest psühhopaatia kontseptsioonist, on seda raskem ära tunda. Kõik psühhopaadid ei tapa ega ole füüsiliselt vägivaldsed, märkimisväärset osa neist iseloomustavad peamiselt empaatiavõime puudumine, pealiskaudsus, libekeelsus ja demagoogia. Nad on meisterlikud manipuleerijad ning võimetud kogema süüd ja kahetsust. Inimeste kannatused ei tekita nendes tundeid. Seoses ebarealistlikult kõrge enesehinnanguga on neil kombeks kandideerida kohtadele, mis ei vasta nende teadmistele, oskustele või koolitustasemele.
Dr. Robert Hare kaardistas psühhopaatide iseloomujooned
Kohtupsühhiaatrilises praktikas vägivallakuritegude hindamisel ja ennetamisel on psühhopaatia tuvastamine kesksel kohal. Kuna tänapäeval ei peeta seda haiguseks, siis hinnatakse need inimesed süüdivaks ning määratakse vanglakaristust kandma. Kinnipidamisasutuste rehabiliteerivatesse teraapiarühmadesse sageli psühhopaate ei lubata, kuna nad jälgivad seal hoolikalt teisi rühmaliikmeid ning õpivad oskusi, mida hiljem endale kasulikul moel rakendada saavad.
Eelpool mainitud kriminaalpsühholoogia professor dr. Robert D. Hare uurib psühhopatoloogiat ja psühhofüsioloogiat nõustades muu hulgas FBI-d. Ta on vaieldamatult antud valdkonna tippspetsialist.
Psühhopaatide äratundmiseks ning vägivaldse käitumise analüüsimiseks on ta loonud psühhopaatiatesti (PCL-R) ehk nimekirja, mis koosneb 20 erinevast patoloogilisest isiksusejoonest. Kuigi inimeste uurimisel tuleb arvesse võtta lugematul hulgal taustainformatsiooni, töö- ja pereajalugu, kokkupuuteid õigusorganitega, võime siiski järgnevalt vaadelda, mis on need dimensioonid, millede abil isikute psühhopaatilisi omadusi saab mõõta. Need on:
1. pealiskaudne sarm
2. egotsentrilisus ja kõrgendatud enesehinnang
3. stiimulivajadus või kalduvus tüdimusele
4. patoloogiline valetamine
5. inimestega manipuleerimine, nende meelitamine ja kontrollivajadus
6. võimetus tunda süüd ja kahetsust
7. pinnaline ja lame tundemaailm
8. kalkus ja empaatiavõime puudumine
9. parasitaarne elustiil
10. vähene kontroll oma käitumise üle
11. hooletu seksuaalkäitumine
12. varakult ilmnevad käitumisprobleemid
13. realistlike pikaajaliste eesmärkide puudumine
14. impulsiivsus
15. suutmatus vastutada oma sõnade eest
16. suutmatus vastutada oma tegude eest
17. palju lühiaegseid suhteid
18. kuritegevus noorukieas
19. tingimisi antud vabaduse tagasivõtmine
20. kriminaalse tegevuse mitmekülgsus
Selle testi läbiviimine võtab professionaalil aega umbes kaks tundi ning iga küsimuse eest saab anda 0–2 punkti. Testi kokkuvõttes kirjeldatakse psühhopaatilise patoloogia olemasolu või selle puudumist, ning antakse hinnang, kui suur on risk, et uurimisalune sooritab (uuesti) vägivallakuritegusid.
Kõigis on isiksushäiretele iseloomulikke jooni
Olgu öeldud, et meis kõigis on mingil määral erinevatele isiksushäiretele iseloomulikke jooni. Kindlasti on igaüks meist vähemalt mõned korrad elus valetanud, kasutanud manipuleerivaid võtteid vastastikuses sotsiaalses suhtluses, liialdanud või käitunud impulsiivselt. Piir rõhutatud isiksuseomaduste ja isiksusepatoloogia vahel läheb sealt, kust algavad ohvrid. Kannatajateks võivad olla nii üksikindiviidid, inimgrupid kui ka terved rahvused.
Psühhopaadid võimul
Kanada Dalhausie ülikooli epidemioloogi Kevin Wilsoni arvates on psühhopaatia seotud teatavat laadi röövloomaliku mälutüübiga. Psühhopaatidel on hästi väljaarenenud oskus leida inimrühmast kõige haavatavamad isikud, tuvastada nende nõrkused ning kasutada seda ära enda huvides. Ka kiskja keskendub kõige kergemini kättesaadavale saakloomale.
Psühhopaadid, kes on pääsenud võimuladvikusse, tegelevad sageli sihipäraselt ja süstemaatiliselt inimeste uskumuste ja hoiakute manipuleerimisega endale vajalikul viisil. Nad võivad jagada moonutatud teavet, mille eesmärk on mõjutada arvamuse kujunemist ebatõdede kaudu ja tekitada segadust. Nende teabeallikad on enamasti võltsitud või ebausaldusväärsed, info sisuline pool on valelik, petlik ja liialdatud. Selline nn must propaganda mängib inimeste teadmatusele, et neid mõjutatakse, ning inimeste teadmatusele üleüldiselt.
Näiteks Hitler teadis, et tee rahva südamesse käib sedaviisi, et sõnum tuleb teha tavainimesele arusaadavaks. Ta palkas Joseph Goebbelsi vastutama Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP) avalike suhete eest.
Goebbelsile antud juhtnöörid olid selged – info peab olema lihtne ja suunatud massidele sellisel kujul, et ka madalamate intellektuaalsete võimetega inimesed seda üheselt mõistaksid. Goebbels vältis oma kõnedes keerulisi väljendeid, rääkis lihtsalt ning lühidalt manipuleerides kuulajate emotsioonidega. Läbi selle hakkas partei poolehoid kasvama, kuna üha enam sakslasi tundis, et antud poliitikud kõnelevad nendega samas keeles. Goebbelsit on kirjeldatud kui geniaalset kõnemeest, kes suutis oma suhtlemisoskusega mõjutada suuri inimmasse. Ilmselt kõik teavad, millist hinda inimkond selle eest hiljem maksis.
Kirjanik Thomas Erikson kirjutab oma psühhopaatiat käsitlevas raamatus ”Omgiven av psykopater” (eesti k ”Psühhopaatidest ümbritsetud”), et psühhopaadid vastutavad maailmas aset leidvate julmade väärkohtlemiste, pettuste, mõrvade, piinamiste, vägivaldsete sõdade ning narko- ja inimkaubanduse eest. Autor on veendunud, et kõikide maailma riikide valitsustest või valitsejate hulgast leidub psühhopaate. Ta nendib ka, et enamik psühhopaate pigem ei pane toime kuritegusid, vaid elavad märkamatult siin meie keskel.
Manipuleerimine: ”sisevaenlase” tuvastamine ja ”sildistamine”
Soome juhtiva kohtupsühhiaatri Hannu Lauerma sõnul on valgekraepsühhopaatide ära tundmine praktiliselt võimatu, välja arvatud juhul, kui kasutada on suur hulk taustainfot läbi kogu elukaare.
Kuna inimestele peale vaadates psühhopaatiat tuvastada ei saa ning artikkel ongi pigem kirjeldav ja teadlikkuse tõstmisele suunatud, tahan siiski välja tuua mõningaid lihtsaid näiteid viisidest, kuidas inimestega poliitikas vahel manipuleeritakse. Sellistel puhkudel on eesmärk suunata inimesi otsustama emotsionaalselt, mitte ratsionaalselt. Piltlikult öeldes – antud teema kontekstis pole tähelepanu all, mitu juuti teise maailmasõja ajal hukati, vaid oluline on meeles pidada, et miljoneid tavalisi sakslasi suudeti veenda, et see on vajalik.
Aeg-ajalt jääb silma teatud poliitikute suhtlemisstrateegia, mis põhineb konkurentide igakülgsel ja julmal mahategemisel, on sisult tühi ning olemuselt agressiivne. Pole harv, kui kolleegi mõnitatakse avalikult ning tehakse talle inimväärikust solvavaid märkusi. Kuna ka tugevat kriitikat saab teha konstruktiivselt ning kolleegi suhtes lugupidavalt, siis pigem leidub sellises käitumismudelis nartsissistlikke jooni ning vaatajaskonda manipuleerivaid elemente.
Üheks manipuleerivaks elemendiks on ”sisevaenlase” tuvastamine. Sisevaenlane on keegi (olgu selleks siis president, peaminister, valitsus, mõni erakond vms), kes on süüdi vaesuses, töötuses, haigustes jm hädades. Selle abil saab tekitada elanikkonnas uskumust, et kui vaenlane on hävitatud, saab parem elu alata.
Manipuleerida saab ka ”sildistamise” kaudu. Näiteks ”valitsus ei hooli tervise kaotanud inimestest”, ”küüniline valitsus lahendab oma inimeste murede asemel võõraste omi”. Üks rahvasaadik küsis riigikogu infotunnis ministrilt: ”Miks te ei hooli, miks olete kalk?” Keeruline on tuvastada kellegi võimet või võimetust empaatiat tunda. Sellised küsimused või väljaütlemised võivad mõjutada inimeste uskumusi ja tõekspidamisi, kujundada arvamusi, eriti kui seda tehakse süstemaatiliselt. See on sildistamine, kus mingile nähtusele või isikule antakse negatiivne varjund eesmärgiga panna inimesi midagi hukka mõistma asitõenditesse süvenemata.
Olen täheldanud, et on poliitikuid, kes räägivad laialivalguvalt ning kelle kõne sisu jääb kohati arusaamatuks. Samas võib nende ettekannetes ja intervjuudes kuulda väga tugevaid sõnu nagu ”fašism”, ”pärisorjus” või viiteid sellele, et mingid riiklikud institutsioonid hakkavad ära võtma inimestelt õigusi. Niisuguse kommunikatsiooniliigi eesmärk on mõjutada avalikku arvamust läbi segaduse külvamise ja hirmutamise.
Kui inimesed elavad väga keerulises majanduslikus olukorras, silme ees terendab vaesus ja hirm tuleviku ees, võib juhtuda, et muututakse liigagi vastuvõtlikuks igasugusele infole, mis annab lootust paremale tulevikule ning näitab kätte hetkeolukorra eest vastutavad süüdlased.
Lõpetuseks
Eesti kõikides erakondades on selge professionaalse identsusega tipp-poliitikuid. Valija vastutusel on teha valimiskandidaatide kohta taustatöö, uurida, millega keegi oma karjääri jooksul on tegelenud, mida saavutanud, missugune on omandatud haridus, sõnakasutus, suhtumine kolleegidesse, töökohtade hulk (psühhopaadid püsivad töökohtadel lühiaegselt) jne. See on väga oluline viis vähendada võimalust, et meie riigikogus istuksid valgekraepsühhopaadid, kelle ainus ja ainus huvi on isiklik kasu.
Oma artikli lõpetan sotsiaalteadlase Thomas Sowelli tsitaadiga: ”Kui sa tahad inimesi aidata, räägid sa neile tõtt. Kui sa tahad ennast aidata, räägid sa neile seda, mida nad kuulda tahavad.”
