Pulmakellad varakahekümnendates. „Jah, tahan elu lõpuni koos olla!“

Mis ajendab tänapäeva noori varakult abielluma? Eks ikka armastus.

Gümnaasium, kõrgharidus, erialane töö, karjäär, finantsvabadus – nii olen vähemalt mina oma eluteed vaimusilmas ette kujutanud. Olen üsna veendunud, et on inimesi, kes mõtlevad minuga sarnaselt, kuid kahtlemata leidub hulk noori, kelle järjestuses on oluline koht hoopis perekonnal, lastel, kuldsel retriiveril ja abielul.

Kuigi viimaste aastate statistikas kajastub, et töö, kodu ja karjääriga seotud eesmärgid on noortele pereelu kõrval olulisemad, on lõviosa mu tuttavatest kihlatud või abielus. Ka 2020. aastal tehtud noorte pereuuring kinnitas, et 70% vastanuid soovib ametlikult abielluda. Et abielumõtted on minust mööda jooksnud, võib pidada mind pigem erandiks kui reegliks. Ühiskondlikult kahjuliku elemendina (ehk naisena, kes mõtleb pigem karjäärile kui fertiilsusele) tekkis mul huvi uurida, miks on varajastes kahekümnendates noored otsustanud teineteisele igavest truudust vanduda ja leivad ametlikult ühte kappi panna. Oma lugu jagavad kolm eri taustaga noort: Hanna Rebeka, Annette ja Sarah (nimi muudetud).