Liisa Pakosta: enne muinsuskaitse juhiks saamist sain salapärase ähvarduskirja
Seitsme aastaga tegi Liisa Pakosta võrdsete võimaluste voliniku töö nähtavaks ja lõi sellele usaldusväärse fooni. Kas sama juhtub ka seni valdavalt repressiivorganina tuntud muinsuskaitseametiga, mille peadirektorina ta 1. juulist tööle hakkab?
Mõni hea aasta tagasi naerdi sotsiaalministeeriumi juurde loodud võrdsete võimaluste voliniku ameti üle, sest see tundus olevat pastakast välja imetud mugavuskoht, mille tööülesanded pidi volinik ise välja mõtlema, et oma olemasolu õigustada. Liisa Pakosta (52) sisustas selle ameti arvamusliidri ülesannetega ja oli ühiskonnas nähtav: võttis sõna, kommenteeris, selgitas, arutles, pidas kõnesid, kirjutas arvamusartikleid ja mõtles kaasa. Kui teda muinsuskaitseameti juhi konkursile osalema soovitati, ei kõhelnud ta kaua, sest muinsuskaitse on tema vana armastus: aastatel 1998–1999 töötas ta Tallinna muinsuskaitseameti juhina. Vaadates Liisa senist pühendumist ja jõulisust, on usku, et ta tuulutab kopitushaisulise muinsuskaitseameti korralikult läbi. Ka tema kunagine pinginaaber riigikogu päevilt Juku-Kalle Raid tähendas sotsiaalmeedias uue juhi väljakuulutamise päeval, et Pakostal on „ilus hing, ilus välimus, aga rasked saapad“. Saame näha, kas „rasked saapad“ muudavad ühiskonna piduriks muutunud muinsuskaitseameti hoopis arengut soodustavaks ametiks. Esimene sellesuunaline märk oli Pakosta esimene avalik sõnavõtt pärast ametisse nimetamist: nõukaaja sümboliks kujunenud linnahall ei peaks kuuluma muinsuskaitse all olevate mälestiste nimekirja.