ARVUSTUS | Katt teritatud hambal. „Rõõsade rõugete ruum“ on huvitav kogemine

The Biofilm Sisters jäi oma uue lavastusega „Pure Pink Pox“ ehk veidi liigagi mugavalt istuma sinna saasta, mis koguneb pliidi ja kapi vahele.

See arvustus on tühistatud juba enne selle kirjutamist. Igasugune siinne kriitika on tegelikult ülevoolav kiitus. The Biofilm Sistersi lavastus „Pure Pink Pox“ ehk „Rõõsade rõugete ruum“ (kui kena tõlge!) annab agentsuse nii laval olevatele tantsijatele kui ka saalis istuvale publikule (kriitikud nende seas), et see siis järgmisel hetkel neilt ära võtta ja nad objektistada. Nii ükshaaval kui ka kollektiivselt. Kõlab keeruliselt? Tegelikult ei ole, sest dramaturgiliselt (dramaturg Piret Karro) on lavastus üles ehitatud retoorilistele väidetele, mis mõjuvad ennekõike irooniliselt ja pakuvad nii mõnegi naeruturtsatuse. Sest tõesti: kes ei mäletaks seda aega, kui igal vabakutselisel tantsijal oli ravikindlustus või kui nad Marsil tsivilisatsiooni lõid? Olgu igaks juhuks öeldud, et kumbki neist väidetest pole tõene.

Aga kes kurat need neli õde ikkagi on, kes räägivad endast kolmandas isikus, ütlevad end olevat The Biofilm Sisters? No autorite-lavastajatena on nad Mari-Liis Eskusson, Katrin Kreutzberg, Arolin Raudva ja Alise Bokaldere ning etendajana täidab Bokaldere rolli laval Hanna Junti. „Pure Pink Pox“ on nende teine lavastus („All That Goes Right“ esietendus 2019. aastal). Edasi läheb juba segasemaks. Nii kaua kui laval maalitakse sõnade ja liikumisega utoopiaid tantsijatest, kes saavad oma eluga hakkama või on lausa suure osa inimkonna saavutuste taga, püsib lavastus koos. Võltshäbita üleni roosasse ruumi istutatud publik, kes on juba fuajees kilesussidesse pakendatud, näeb etendajaid objektistatult erinevates lausa ikooniliselt mõjuvates kompositsioonides (kangesti jääb mulje, et n-ö naisteajakirjade püsilugeja tunneb enamiku neid poose ära), mis vastanduvad eneseteadliku muigega sõnades tantsijale antud agentsusega. Kui aga tähelepanu pööratakse publikule...