ARVUSTUS | Kas on olemas tõelisus väljaspool arvutimaailma?

Kellerteatri „Midagi tõelist“ näitab, et ükskõik kui täiuslik meie käsutuses olev tehnoloogia ka poleks, hingepõhjas jääb inimene ürgaja olevuseks.

Kui inimesel on paha, istub ta arvuti taha ja pääseb kasvõi ajutiselt hädadest. Ta paneb pähe kõrvaklapid, on silmitsi ekraaniga ja võib sellele ekraanile nagu arstile, psühholoogile või vaimulikule üles tunnistada ükskõik mida, ka kõige häbiväärsema ja salajasema asja. Ta võib avada kodulehe, kus pole otseselt pornot, aga on midagi ligilähedast. Lehekülje, kus pakutakse hõlpsaid tutvusi üheks ööks – ja miks ka mitte? Ja unistada nii umbes 16-aastasest (nõusolekuiga!) imekaunist tüdrukust, kes ehk vajab samamoodi lohutust, kes samuti kannatab korraldamatuse ja mõistmatuse tõttu. Ta on 42 aastat vana, tal on naine ja kaks last, abikaasa vastu ei tunne ta muud kui kerget, aga püsivat vastikust. Ta töötab heas firmas, teenib korralikult, kuid on tohutult üksildane, tal on paha, kõik on ängistav. See on Leo ja teda mängib Andres Roosileht. Ta istub teie ees, nagu oleksite teie, vaatajad, seesama ekraan, millele saab piinlikkust tundmata pihtida. Oma rolli juhib näitleja hästi ettevaatlikult, väljendusvahendeid kulutab säästlikult. Me peame jääma uskuma tema täielikku siirust, tagasihoidlikkust ja sisemist aumehelikkust, mis vedas lihtsalt veidi alt, kui ta nägi kodulehel Marta fotot ja otsustas temaga kokku saada.

Meie ees istub ka teine selle Martin Alguse kirjutatud ja Sander Puki lavastatud krimidraama tegelaskuju: hiljuti vanglast vabanenud Karl, keda mängib Toomas Täht. Karl on täis otsustavust alustada uut elu, saada edukaks keskklassi esindajaks. Ta leiab pere – kahe lapsega naise – ja püüab neile tagada kõik vajaliku: korteri mainekas piirkonnas, tüdrukule muusikahariduse, poisile parima spordirühma, naisele ametliku abielu. Karl pooldab siiralt traditsioonilisi väärtusi. Nüüd istubki ta Leo kõrval tugitoolis ja jutustab meile põhjalikult oma edasise elu plaanidest. Toomas Täht joonistab oma tegelaskuju järsemate ja värviküllasemate pintslitõmmetega. Selline inimene ei jää rahva seas märkamata: kohe torkab silma tema halastamatus, valmisolek lüüa ja vastulööki anda. Tal on alati õigus, ta ei lase kellelgi ennast juhtida, ja kui vaja, siis ta tapab. Esialgu jagab ta vaatajatega lihtsalt oma eluplaane, nagu oleksime kaugrongis juhuslikud kaasteelised: sõita on veel palju, rohkem ei kohtu me kunagi ja miks siis mitte veeta sõiduaega avameelselt juttu vestes, avada hinge, rääkida ära kuriteo skeem, milles hakkavad osalema kõik uue pere liikmed. Koos elame, koos töötame, koos paneme toime kuriteo, sest peame kalliks traditsioonilisi väärtusi.