JUHTKIRI | Peretoetuste eest saaks inimliku vanaduspõlve

Kas Eesti pered vajavad rohkem riigi tuge?

Inimlikult võttes on arusaadav, et eriti lastega peredel on galoppiva inflatsiooni tingimustes raske. Kui vaesemates leibkondades võib olla raskusi isegi täisväärtusliku söögi lauale toomisega, võivad ka paremini hakkama saajad olla sunnitud tegema kompromisse laste tuleviku kulul – näiteks loobuma huviharidusest.

On selge, et tegemist on ülikalli meetmega. Enda lemmikprojektidesse raha soovivad poliitikud kipuvad ütlema, et raha on eelarves küll, küsimus on prioriteetides. Et kui riigil on siht üht valdkonda eelisarendada, võtame mujalt vähemaks, laename juurde või tõstame makse – ehkki viimane variant on viimase riigikogu koosseisu ajal tabu olnud.

Tänase Eesti Päevalehe suur lugu toob aga ilmekalt esile, mida kõike võiks sama raha eest samas valdkonnas saavutada. Ennekõike omastehoolduses.

Kui juba ollakse valmis otsima sotsiaalvaldkonda juurde sadu miljoneid eurosid, tasuks alternatiive kaaluda. Väiksemagi summa eest saaks kõik Eesti abivajavad eakad riigi leivale võtta.

Oleme korduvalt kirjutanud, et omastehooldus on Eestis üks ebaõiglasemaid koormusi. Mitme põlvkonna inimeste elukvaliteet ja karjäär võivad sõltuda sellest, et mõni nende lähedane vajab hooldust. Drastilisematel juhtudel peab lähedase eest hooldaja üldse töötamisest loobuma – ja siis pole viimaks ei raha, karjääri ega ka tulevikku. See olukord on juba aastakümneid tundunud peaaegu lootusetu, sest igaüks saab aru, kui kallis oleks riigi jaoks appitulek.

Aga nüüd, kui ollakse valmis üht sotsiaal-poliitilist meedet (peretoetusi) väga heldelt rahastama, tasuks küll alternatiive kaaluda. Sotsiaalministeeriumil on selge plaan, kuidas iga abivajaja peaks riigilt abi saama, nii et lähedased ei pea enda taskust sentigi maksma. Kõik oleksid jälle võrdsetel positsioonidel. Selle plaani teostamine läheks maksma u 200 miljonit eurot.

Arusaadav, et kaht korraga – peretoetustele 300 miljonit ja omastehooldusele 200 miljonit eurot – on võimalik rahastada alles siis, kui juhtub ime ja leiame Eestist naftat. Kui koalitsioon peab vajalikuks sotsiaalvaldkonda sadu miljoneid juurde leida, tuleks kindlasti alternatiive kaaluda. Kumb aitab rohkem? Kas ühtlased toetused kõigile, kel on lapsed, või suunatud abi ühe suure ebaõigluse kaotamiseks? Teine variant tundub põhjendatum.