AUTORIKÜLG | Mari-Liis Truusööt: igavesti süüdi ehk miks minust ei saa kunagi õpetajat?

Olin vaevalt kahekümnene, kui esimest korda klassi ette astusin. Karta on, et seda niipea enam ei juhtu.

„Vähemalt esialgu tundub, et olen küll üks neist õnnelikest, kes ei pea päevagi oma elus tööl käima. Päris tõsiselt: kui maailmas nii läbi saaks, võiksin seda ka ilma rahata teha,“ kirjutasin mind erilise hoolega vastu võtnud kooli õppejuhile pärast oma esimest õpetajatöönädalat.

Sattusin kooli õppeaasta keskel ja varasema kogemuseta, kuid tundsin sellest hoolimata kohe äratundmisrõõmu. Kirjutaksin oma tollastele sõnadele kõhklusteta alla ka nüüd, kaks aastat hiljem. Ent ometi ei saa minust õpetajat, vähemalt mitte praeguses Eestis. Miks küll?