Riigikogu praegune koosseis on paistnud silma sisutühjade sõnasõdadega, mille üht „kõrghetke“ nägime äsja. See ohustab rahva usku demokraatiasse.

Umbusaldamise algatamiseks oli põhjust küll ja veel. Rahandusministeeriumi algatusel uuritakse väärteo korras koolide kiirtestide hankeid, mis ei pruukinud olla seaduslikud. Kui on kahtlus, et minister ei käi oma valdkonnast üle, peaksidki rahvaesindajad endalt küsima, kas selline valitsusliige väärib usaldust. Kui lisada siia valitsuskriisiga seotud võimalus panna proovile tulevase koalitsiooni jõujooni, muutub umbusaldamine ka poliittehnoloogiliselt igati arusaadavaks.

Ent kodanike ja valijatena ootame sisukamat arutelu kui lihtlabane valetamises süüdistamine. Niisugune sisuliste põhjendusteta „diskussioon“ kuulub lasteaia liivakasti ja nutikamate laste puhul sinnagi mitte. Kui peame silmas ka EKRE rahvasaadikute esitatud asjasse mittepuutuvaid küsimusi vaktsineerimise tõhususe kohta, saame seadusandlikust kogust pildi, mis sobiks rohkem külateatri palagani.

Võimalik, et kõik need madalal tasemel verbaalsed duellid pakuvad asjaosalistele lõbu. Kõigile teistele on tegemist nihilistliku mänguga Eesti demokraatia peale. Märkimisväärne hulk rahvaesindajaid demonstreerib ennastunustavalt, mida nad neile antud mandaadist arvavad.

Pole kindel, kas kõik riigikogu liikmed isegi suudavad mõista, millist pikaajalist kahju nad põhjustavad. Meenutagem 1930. aastaid, kui näiliselt mittetöötav parlament õhutas takka ihalust kõva käe järele ja viis Konstantin Pätsi autokraatiani. Palume otse ja selgelt üht teenet: hoiduge enne (erakorralisi) valimisi Eesti elanikke oma tsirkusega nii labasel viisil alandamast.