Õigupoolest on Eesti pikalt teadnud oma naabrist rohkem kui maailm. Ometi on meilgi hilisajaloos palju naiivsust ja enesesalgamist. Võtame näiteks arutelu eestikeelse hariduse üle. Alles Ansipi valitsusajal lõpetati edasilükkamised minemaks 60/40 riigikeelsele haridusele koolides. 2017. aastal, kui Reformierakonnaga küsime mandaadi eestikeelse haridusele, oli nii isamaalisi inimesi, kes rääkisid vabatahtlikkusest kui yanatoome, kes süüdistasid siinkirjutajat rahvustevahelise vaenu õhutamises.

Kas ajalugu muudab inimest? Need kes on eestikeelse hariduse vastu, loobuvad?