ARVUSTUS | Kartes ja oodates hommikuvalgust. Eesti Noorsooteatri hulljulge lavastuse valik

Noorsooteatri suvelavastus „Hommikuvalgus“ on oma sünguses üsna riskantne valik teatri poolt. Kuid kas ohutundlikul ajal peab põgenema tõsiste teemade eest?

„Ilus lavastus,“ ütleb üks sümpaatne inimene, kui kohtume pärast „Hommikuvalguse“ esietendust Balti jaamas bussipeatuses. Jään talle pärani silmi otsa vaatama. Tunnen südamepõhjas rõõmu, et tema oskab niimoodi mõtelda ja ütelda. Ma ise küll ei suuda vahetult pärast etendust iseloomustada nähtut sõnaga „ilus“. Tean, et see pole tegijate, vaid minu viga. Ja kuulmetes kumiseb Juhan Liivi luuletus „Ilus ta ei ole“.

Eva Koffi ja Indrek Koffi näidend kodututest lastest meenutab mõneti Samuel Becketti lavailmu. Justkui „Godot’d oodates“ ja „Lõppmängu“ ristand. Tegevus toimub kusagil pimedas peidupaigas, kus viibivad viis saatusest räsitud last, õigupoolest vist neli last ja üks täiskasvanud naine, ehkki nad kõik mõjuvad parajalt eatuna. On see hüljatud laevavrakk või mistahes vrakk, polegi tähtis. Nad ise nimetavad oma kodutusepaika Kohaks. Äsja on sealt lahkunud Poiss, ilmselt nende liider, kes ei tule enam tagasi. Siit aimub viibe näidendile „Godot’d oodates“. Teine allusioon tekib Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa näidendiga „Olevused“, kus tegelased kandsid kokku inimeste asju. Ja koduteel ilmub veel kolmaski paralleel: Gorki „Põhjas“ oma eluheidikutega. Laste „Põhjas“?!