JUHTKIRI | Eesti keele katastroof venekeelses koolis

Äsjased riigieksamite tulemused mõjusid tagasihoidlikult väljendades külma vihmasajuna – eelkõige eesti keele teise keelena eksami omad.

Tulemused on aastatega halvenenud, mitte paranenud, ehkki nn venekeelsetes koolides peab õpetama eesti keeles suuremas ulatuses.

See on väga tähtis küsimus. Ilmselgelt on keelebarjäär üks suuremaid takistusi, miks on venekeelne elanikkond endiselt ebavõrdsel positsioonil nii tööturul kui ka riigi poliitika kujundamises.

Kuidas on võimalik, et 2022. aasta Eesti vabariigis lõpetavad kooli õpilased, kes ei oska eesti keelt? Just seda kinnitavad riigieksamite tulemused. Kõigest napilt üle 50% eesti keele teise keelena eksami sooritanuid suutis saada üle 60% tulemuse. See annab neile pooltele osavamatele keeleeksami B2-taseme, mis viitab normaalsele, aga kaugeltki mitte kõrgtasemel keelevaldamisele. Heale riigitöökohale vajaliku C1-taseme saavutamiseks on sealt veel pikk maa minna. Ja need pole 1990-ndate vanakesed, kelle puhul oli hilist keeleõpet vahest palju eeldada.

On lubamatu, et Eesti koolide lõpetajad ei valda eesti keelt hakkamasaamise tasemel. Minister peab esitama selge plaani, kuidas noorte altvedamine lõpetada.

Klaas, mida näeme, pole pooltäis, vaid ilmselgelt vähem kui pooltühi. Arusaadav, kõik õpilased pole kunagi võimekad. Kuid olukord, kus Eesti riigis valdavad kooli lõpetades kesktasemel eesti keelt pooled teise emakeelega noored, viitab antava hariduse erakordselt viletsale kvaliteedile. Sisuliselt tähendab see, et meie haridussüsteem toodab inimesi, kel on raske elus hakkama saada.

Ennekõike veame sellega alt noori inimesi. Haridus- ja teadusminister Liina Kersna peab vaatama peeglisse ja tõdema: selle eest vastutab praegu tema. Ei loe, et pikaajaline lünk pole otseselt tema süü. Küll aga jääb ta tulevaste põlvede ees süüdi, kui ei tööta kohe välja selget plaani, kuidas lõpetada lähiaastate jooksul diskrimineeriv olukord, kus Eesti kooli lõpetanu eduvõimalus oleneb niivõrd palju tema emakeelest.

Riigieksamite tulemused teevad puust ja punaselt selgeks, kui palju kahju põhjustab kakskeelne haridussüsteem. Aga meil pole vaja eestikeelsele haridusele ülemineku loosungeid. Meil on vaja selget ja hinnalipikuga kava, et selline katastroof enam ei korduks. Selle esitamiseks pole paremat võimalust kui praegused koalitsioonikõnelused.