Riigikohtu esimees: kui seis ei parane, hakatakse juriste tänavalt võtma

Villu Kõve kritiseerib, et õigusteaduse õpetamises on latt madalale seatud ja 5–10 aasta pärast oleme menetluslikus kriisis. 

Teiega rääkimiseks ei pea ma kelleltki luba küsima, aga kuidas suhtute sellesse, et tänu oma heale tööle info kätte saanud ajakirjanik peaks loo avaldamiseks prokuratuurilt n-ö luba küsima? Pean silmas Eesti Ekspressi ajakirjanike kaasust. Millisel piiril me kõnnime? 

See on kahe tasandi küsimus. Üks on see, mis on seaduses kirjas, ja teine, kas see peab nii olema. Praegu on kaks kohtuastet öelnud, et seaduses on nii kirjas, et materjale võib avaldada ainult kohtu loal. Ma ei tea, kas keegi selle edasi kaebab. Loomulikult mõistan ajakirjandust, materjali kätte saades oleks imelik seda varjata. Teisalt mõistan ka seda sätet sellisel kujul. Kuna kriminaalmenetlus on tehtud kohutavalt sensitiivseks ja kõik vääratused võivad menetluse tupikusse viia, siis on pandud prokuratuurile tohutu vastutus. On põhimõtteline küsimus, millist kriminaalmenetlust tahame näha. Kui hapraks me selle menetluse teeme, kui tundlik see on. Mina ei ole kriminaalmenetluse ekspert ja ei julge lõpuni midagi väga arvata selle avalikustamise küsimuse kohta, kuid leian, et see on seotud kogu menetluse üldise ideoloogia valikuga. Olen kriminaalmenetluse teemal küll palju sõna võtnud, aga seda osas, et see võiks mõistlikum ja kiirem olla. Sõnavabadus meeldib mulle väga, ma olen seda kogu aeg kaitsnud ja ka ise algatanud diskussiooni menetluse avalikumaks muutmise kohta. 

Selle juhtumi menetlusmaterjalide loata avalikustamise korra kohta kindla seisukoha võtmiseks  ei ole mul aga piisavalt infot. Samas on selge, et sellised karistused või sekkumised materjalide avaldamise keelamiseks peaksid olema põhjendatud ainult väga erandlikel juhtudel. Näiteks inimeste elu ja tervise kaitseks.