Kati Käpp: komavead pole esmatähtsad. Õpetame lapsed kõigepealt imelises keeles kirjutama

Eesti keele tund: kas tekitame keeleindu või drillime komahirmu?

Järjekordne lend gümnaasiumilõpetajaid on selleks õppeaastaks eesti keele riigieksami sooritanud ning ka punktid tehtud töö eest kätte saanud. Küllap oli tulemustest nii rõõmu kui nuttu. Viimast enim ilmselt seetõttu, et eesti keele eksamis peitub seni vähe räägitud, aga aina enam süvenev probleem: kui inimene peab teksti sisu ja vormiga tegelema ühel ajal, siis on vältimatu, et midagi kannatab.

Seda kinnitavad uuringud ja näitab Eesti õpetajate praktika. Suurima tähelepanu saab keeleõppes enamasti õigekiri, mis on aga vaid üks keele kihte. Samas peab õpilane olema eksamil ka loov ja sõnaosav. Seega, kas me tahame Eesti koolist saada inimesi, kelle sügava arutlemise ja selge kirjutamise oskused on selle tõttu nõrgemad, et neid on drillitud tublideks komareeglite tundjateks?