JUHTKIRI | Vene sõjamasin tuleb kinni jooksutada

Homme algab Madridis NATO tippkohtumine, milleks valmistudes tekitas peaminister Kaja Kallas jaanipäeva eel lühikese sisepoliitilise tormi, kui ütles Financial Timesile, et NATO praegune kaitseplaan Eestit piisavalt ei kaitse. See oli ebameeldiv ja hirmutav hinnang, aga plaanidest ongi paraku kasu üksnes siis, kui neid reaalsuse muutumise alusel korrigeerida. Reaalsus on praegu teatavasti Venemaa ja Ukraina vaheline sõda, kus Venemaa pole küll võitmas, aga ka mitte kaotamas.

Ukraina liitlastel, st NATO-l ja Euroopa Liidul, tuleks teha mingi käigu- ja paradigmavahetus, sest Venemaa surub Ukrainas hoolimata suurtest kaotustest ikka massiga peale ning ähvardab taas ka Valgevene poolt. Seda hirmu, et ta Ukrainas uusi suuri alasid suudaks vallutada, justkui pole, aga praegu pole ka okupeeritud alade vabastamiseks kiiret väljavaadet ning paljud okupeerimata linnad on pidevas raketirünnaku ohus. Sellise „stabiilsusega“ ei saa leppida – see on halb nii Ukrainale kui ka Euroopale.

Ühe asjana võiks lääs loobuda Ukraina manitsemisest, et ta hoiduks Venemaa pinnal olevate sõjaliste objektide ründamisest. Vene laskemoonavarud on suured, mistõttu saab ta anda palju tihedamat kahurituld kui Ukraina. Selle olukorra võrdsustamiseks oleks piirilähedaste moonaladude pommitamine igati loogiline ja õigustatud valik.