„Tähesõdade“ Luke Skywalker ja tema meeskond varustavad Ukraina lapsi arvutitega
(4)Tartu IT-entusiastide abil on üle 600 Eestisse põgenenud Ukraina lapse ja nende vanemad saanud arvutid, et jätkata õpinguid ja tööd.
„Palun, kas keegi saaks aidata arvutiga, laps tahab e-kooli õpinguid jätkata.“ „Sooviksin oma tööd Eestis Ukraina heaks jätkata, kuid vajalikku tehnikat pole.“ „Palun, kas kellelgi on üle mõni vana telefon?“
Need on kõigest mõned näited Venemaa rünnakute tõttu Ukrainast Eestisse põgenenud lapsevanemate abipalvetest sotsiaalmeedias. Paljudel kadusid sõja eest põgenemise ajal kommunikatsioonivahendid või jäid need kiiruga koju. Sellesse koju, mida nii mõnelgi tegelikult enam pole. Neilt, kes on jõudnud Eestisse Venemaa kaudu, võtsid venelased kogu kaasas olnud tehnika lihtsalt ära. Kuid lastel oli vaja õppida ja paljudel vanematel oma tööd edasi teha.
Kolm Tartu IT-fänni
Siinsete tehnikahuviliste foorumites hakati selle peale kohe uurima, kas kellelgi on arvuteid ja muud tehnikat, mida ehk jagada saaks. Kogu projekti südameks kujunesid kolm Tartu IT-fänni: Lennart Loid, Marti Narõškin ja Lauri Leevit. Lennart Loid hakkas esmalt arvuteid jagama FB grupis „Ukraina sõbrad Tartus”. Seda Luke Skywalkeri nime all, sest Lennart on sõprade sõnul „Tähesõdade“ fänn ja äärmiselt tagasihoidlik inimene, kes ei taha oma isikut üldse esile tõsta. Marti Narõškini esialgne fookus oli pagulaskeskustel ja nende kaudu abi andmisel.
Kolmik oli ka varem, pandeemia ajal oma vabast tahtest samasuguse projektiga tegelenud. Siis jagati arvuteid koduõppele jäänud Eesti lastele. Näiteks peredele, kus koduõppeks ja kodukontoritööks oli viie-kuue peale üks arvuti.
Õhtul pärast oma põhitööd nokitses igaüks kodus arvutite kallal, et need siis hommikul järjekordsetele abivajajatele laiali jagada.
Kolm kuud tagasi hakati ukrainlasi aitama. Tartu IT-fännid said kusagilt annetatud arvuteid, teisalt juppe, korjasid need ise linna pealt kokku ning õhtul pärast oma põhitööd nokitses igaüks kodus arvutite kallal, et need siis hommikul järjekordsetele abivajajatele laiali jagada. Algul tundus, et nii vajaduse saabki nii katta, kuid tegelikkus näitas muud. „Nõudlus oli mitukümmend korda suurem – ja seda ühel ajal üle Eesti –, kui meie kolmekesi jõudsime. Nägime, et jääme inimeste, logistika ja ka vahendite poolest raskustesse,“ meenutas Lennart Loid.
Ajaliselt polnud enam võimalik kogu tarneahelat ise hallata. Tuli päev läbi abivajavate ja annetajatega suhelda, tehnikat koguda, öö läbi seda parandada ja ette valmistada, järgmisel päeval laiali jagada. Tuli koonduda suuremaks rühmaks ja ülesanded omavahel jagada.
Appi tulid logistikahaldjad
Leiti nn logistikahaldjad, kelleks said õpetajaametit pidav Annika Mägi, BaltDefC personalijuht Kadri Nestra ja praegu kodune ema Xenia Danilova. Nemad olid vabatahtlikena ukrainlasi juba kõige muuga varustanud. Peagi liitus seltskonnaga sotsioloog ja Praxise analüütik Eveliis Padar, kes oma kontaktide kaudu saavutas selle, et kuuks ajaks avas arvutite kogumiseks oma uksed Tartu ülikooli Delta maja. Nüüd teevad seda igas Eesti suuremas linnas asuvad Arvutitarga poed ja annetajad saavad oma nutiseadmed sinna viia. Arvutitarga töötajad organiseerivad omakorda nende Tartusse saatmise. Tehnikainimesed hoiavad kokku, märkis Padar.
Nüüd teevad seda igas Eesti suuremas linnas asuvad Arvutitarga poed ja annetajad saavad oma seadmed sinna viia.
Kuid üksnes väsinud arvutitest ei piisa, tehnika kordategemiseks on vaja ka juppe, samuti raha laadijate, kõvaketaste, mälu jms jaoks. „Ressurssidega polnud meil kiita, suuresti läks kõik omast taskust,“ tõdes Loid.
Keskeltläbi läheb ühe sülearvuti töökorda seadmiseks umbes 20 eurot, aga kui oled neid töökorda seadnud juba näiteks 400, siis koguneb arvestatav summa.
Sõna levib
Kui aprilli lõpus saadi juriidilise vormi MTÜ EstHELP alla, läks natuke lihtsamaks, sest tekkis võimalus koguda annetusi otse mittetulundusühingu kontole. Kellel pole arvutit, aga kes tahavad aidata, need saavad sinna raha kanda. Appi tuli ka Tartu ja Pärnu firmasid.
Kellel pole arvutit, aga kes tahavad aidata, saavad MTÜ-le raha kanda.
10. mail korraldasid arvutiteaduste instituut ja Ühendkuningriigi suursaadik Ross Allen ka tuluõhtu, mille osa tulu läks SSD-ketaste ostmiseks. „Briti saadikuni jõudsime Jaak Vilo kaudu. Jaaguni jõudis info, et olen seotud arvutite projektiga, ja ta võttis meid oma hõlma alla. See oli taas piisake meres, inimesed, kes seal käisid, nägid, et selline algatus toimib. Sõna levib ja see on oluline,“ ütles Padar.
Üksiti alustas Eveliis Padar ka ühisrahastuskampaaniat. Henri Laupmaa, kes on loonud rahvusvahelise Toeta.me platvormi, pakkus Padarile, et nad panevad tema algatuse ka üles.
Hoogu juurde
Nüüd saadi kogu tegevusele tugevasti lisahoogu. Kui varem tehti päevas korda paar seade, siis nüüd jõuti nädalas 50–70 seadmeni: telefonid, tahvelarvutid, raalid.
Peale tehnika ja juppide hakati tooma ka arvutikotte, millega logistikahaldjatel oli hea tehnika abivajajatele üle anda.
Pole ühtegi maakonda, kuhu poleks seadmeid viidud.
Ega logistikahaldjatelgi kerge pole, nad kasutavad abivajajate aitamiseks kogu oma vaba aja, sealhulgas tööpäevade lõunapausid. Nad suhtlevad abivajajatega, selgitavad välja nende tegelikud vajadused, hangivad kütust ning sõidavad päevas sadu kilomeetreid, et seadmeid vedada ja need üles seada. Neid läheb kõigisse Eesti paikadesse alustades Valgast ja lõpetades Hiiumaaga. Pole ühtegi maakonda, kuhu poleks seadmeid viidud. „Varsti on need küll vist igas vallas ja Tihemetsas kõige rohkem,“ rääkis Loid.
Uneaega napib
Logistikahaldjad otsivad Facebooki kaudu ka vabatahtlikke, kes näiteks Tartust Risti või Kuressaare poole sõidavad ja saavad tehnikat kaasa võtta. See pisike seltskond lihtsalt ei suuda enam üksi kogu Eestit hallata. Nagunii tegutsetakse puhtast entusiasmist ja oma uneajast. „Mitu kuud pole pikalt magada saanud,“ tunnistas Loid.
Kõik tehnikaseadmed on jagatud Eestisse jõudnud põgenikele. Põhifookus on õpilastel, kuid arvuteid on saanud ka täiskasvanud, et nad saaksid oma tööd jätkata. Näiteks raamatupidajad, kes töötavad Eestist edasi Ukraina heaks. Aga ka Ukraina psühholoogid (vt lisalugu), et nõustada Ukrainas ja muudeski riikides viibivaid kaasmaalasi.
Vahel õnnestub kõrgharidusega spetsialistil, kes muidu peaks minema Maximasse müüjaks, tänu arvutile saada oma erialal korraliku palgaga kaugtöö.
Arvutivajadust on vahendanud Eesti psühholoogide liit Kätlin Konstabeli kaudu. Vahel õnnestub kõrgharidusega spetsialistil, kes muidu peaks minema Maximasse müüjaks, tänu arvutile saada oma erialal korraliku palgaga kaugtöö.
Arvuteid on saanud ka IT-kursustel õppivad tudengid. „Meelelahutuseks arvuti andmine on teisejärguline,“ muigas Loid. „Esmalt ikka neile, kes arvutit reaalselt tööks ja õppimiseks vajavad.“
Tööentusiasm toidab
Praegu on suure südamega vabatahtlikud IT-entusiastid korda teinud ja ukrainlastele jaganud ligi 600 seadet, millest ligi 400 on arvutid. Ülejäänud on tahvelarvutid ja telefonid. Aga jagatud on ka muud tehnikat, mille üle enam arvet ei peeta, näiteks ruutereid, printereid, telereid.
Eks suuresti annagi energiat tööentusiasm, aga teine asi on need tänusõnad, ilusad kirjad ja pildid.
On muljet avaldav, et väga väike seltskond üsna organiseerimata vabatahtlikke suudab teha nii palju. Aga kuidas nad jaksavad, kui tuleb ju oma põhitöödki teha? Samuti ei tohi oma peret unarusse jätta. Uneajast pole mõtet rääkidagi, nagu öeldud, paljuski töötatakse selle kulul. „No näiteks tehnikutel on tugev huvi vaadata, kas nad saavad mittetöötava seadme tööle. Eks suuresti annagi energiat tööentusiasm, aga teine asi on need tänusõnad, ilusad kirjad ja pildid. See toidab,“ ütles Loid.
Miks ei saaks annetajad seadmeid otse abivajajatele anda nagu riideid ja köögitarvikuid? Vastus on lihtne: need asjad on enamasti välja vahetatud ikkagi põhjusega. Seadmed ei töötanud enam hästi, näiteks olid aeglased või tegid lärmi jne. „Meiega on kontakteerunud ukrainlasi, kes on sellise annetuse otse inimeselt saanud, ning palunud meilt ikka abi hoolduse, programmide ja keeltega. Kellegi teise tööd üle teha on keerulisem kui nullist alustada, seega nutitehnika vajab enne annetamist ülekäimist. Samuti oleme tasuta remontinud ukrainlaste enda kodust toodud seadmeid väga lihtsal põhjusel: kui me nende enda seadme korda saame, ei vaja nad meilt uut ja me saame rohkemaid aidata,“ rääkis Loid.
Varumeeste pink on pikk
Tegelikult on mitmelt poolt üle Eesti arvutitehnikud end appi pakkunud, kuid Loidi sõnul hoitakse neid praegu n-ö tagavarapingil, sest veel saadakse kolmekesi hakkama. Enamikul päevadel on need kolm meest suutnud asja lahendada nii, et annetuseks saadud seadmed tehakse korda samal päeval ja juba järgmisel sõidavad need abivajajate poole.
„Naine ütles, et tahab mind aidata ja parim viis aidata on mitte takistada minu tegevusi.“
„Viis kuni seitse seadet korraga pole väga keeruline. Mul oli ühel nädalavahetusel 50 seadet, kuid tõsi, tulemus oli see, et lehed jäid riisumata,“ muigas Loid. Kas naine ja lapsed ei pahanda? „Naine ütles, et tahab mind aidata ja parim viis aidata on mitte takistada minu tegevusi.“
Siiski tunneb vabatahtlike seltskond pisut hirmu sügise ees, kui paljud sõjapõgenike lapsed lähevad Eesti kooli või hakkavad e-kooli kaudu Ukraina omas õppima. „Tõenäoliselt on palju soove alles tulemas,“ ennustas Loid. „Seetõttu üritame n-ö lattu toota, et meil oleks teatud varu olemas.“
Lennart Loid on kolme lapse isa ja ukraina juurtega reproduktiivteadlase Marina abikaasa, argitöös eritellimusel mööblit valmistava firma Mööblitehas OÜ osanik. Marina on projektis hingega sees. Alul kogus ja jagas seadmeid tema ning aitas Lennartil keelebarjääri ületada.
Marti Narõškin töötab IT-seadmete ringmajandamisega tegelevas ettevõttes Foxway OÜ. Tema on abistanud ukrainlasi ka teisiti, näiteks korraldas ta Marguse puhkekeskuses viibivatele ukrainlastele koos paari sõbraga grillipeo ja aitas oma firmasse tööle Mariupolist pärit Darja Krutikova. Nelja lapse isa ja IT-tehnik Lauri Leevit on ettevõtja, kelle firmad pakuvad peale arvutite remontimise teenuse ka tehnilist tuge Eesti sideettevõtetele jne.
Tõhus ajaplaneerimine
Kui küsisin Loidilt, kas nad abistamise kõrvalt oma põhitööd jõuavad teha, siis ta muigas. „Peaksin muidugi iga päev kell 9–17 100% asja juures olema, aga alati ei saa,“ tunnistas ta. Jah, kui kolmikul alul abiväge polnud, siis põhitöö tõesti kannatas, kuid logistikahaldjate liitudes läks kõik lihtsamaks. „Nüüd saame kõik ka oma põhifunktsioonid täidetud. Ajaplaneerimine peab lihtsalt väga hea olema.“
Siin ei olegi vahet, sest iga euro eest saame mingi varuosa osta.
Abiprojekte Ukraina ja ukrainlaste toetuseks on Eestis palju. Kui palju, polegi ehk täpselt teada, kuid kõigi nende toetuseks küsitakse raha. „Kui räägime arvutitest, tehnikast ja hindadest, siis need summad, mis meie oleme saanud, on pigem väikesed. Kes annab viis, kes tuhat eurot. Siin ei olegi vahet, sest iga euro eest saame mingi varuosa osta. Aga iga kord, kui mõni inimene teeb suurema annetuse, ehmume sellest heldusest,“ ütles Padar.
Kui tahta juba suurt kampaaniat teha, siis peaksid kõik nad 100% kampaaniale pühenduma. Kuid kõik seitse inimest teevad oma elus ka muud tööd, neil on pere ja nad peavad arvestama, et kogu see üritus neil endil üle pea ei kasvaks. „Tegelikult on meil vabatahtlikena läinud ootamatult hästi ja me oleme seitsmekesi üles ehitanud organisatsiooni, millega võiks mägesid vallutada. Toimime mõneti pareminigi kui professionaalsed abiorganisatsioonid. Inimesed on vastutulelikud, helded ja suure südamega. Näeme, et tahetakse aidata. Pigem on probleem, et alati ei jõua info aitamisvõimaluste kohta inimesteni, kellel on ressursse,“ tõdes Padar.
Kuid eks selleski meeskonnas väsita, nii nagu on kaastundeväsimust tunda kogu ühiskonnas. Vältimaks läbipõlemist, on omavahel rangelt kokku lepitud, et kõik peavad suvel saama puhata – nii korraldajad kui ka annetajad. Kaua selleks muidugi aega pole, sest eesmärk on sügiseks jagada ukrainlastele tuhat arvutit.
Abi saanud tänulikud ukrainlased tahavad ka ise aidata. Nad on meeskonnalt uurinud, kuidas headust edasi anda ja neid või omasid aidata. „Meie haldjad, kes on Ekraani keskuses vabatahtlikud, teavad, et seal on alati abikäsi puudu, ja on soovitanud neil sinna panustada. Seda on ukrainlased ka teinud. Arvutid saanud neiud käivad igal võimalusel Tartust 35 kilomeetri kauguselt Ahjalt Ekraani keskuses vabatahtlikena abistamas,“ ütles Loid.
