Osa lapsevanemaid ehk n-ö kliente võib ju öelda, et pole õpetajate palgal ja koormusel võrreldes teiste ametitega häda midagi, aga kui noored pärast õpetajaameti põgusat proovimist (või üldse proovimata) arvavad teisiti, siis ei maksa see targutamine mitte midagi.

Õnneks pakuvad õpetajad ise lahendusi, mis võiksid probleemi vähemalt leevendada. Lihtsustatult saab need kokku võtta nii: rohkem palka, väiksem töökoormus. Läbi aegade on enim räägitud vajadusest tõsta õpetajate palka, et see oleks Eesti keskmisest tunduvalt kõrgem. Küllap see leevendaks mõnevõrra õpetajate nappust, aga alahinnata ei tohi ka seda aspekti, kuidas ja millise tööpanuse eest seda palka maksta.

Õpetajatöö ja õpetajate palgasüsteemi köitvamaks tegemise variante on. Tuleb sellega lihtsalt pihta hakata.

Igas ametis tuleb alguses, kogenematuna, sama töö tegemiseks näha rohkem vaeva kui töö käppa saanult, kuid esimeste aastate vaev ei tohiks siiski olla nii suur, et läbi põletab ja eemale peletab. Kas määrata standard, et igal noorel õpetajal on mentor, kes ka ta töökoormust mõnevõrra vähendab? Arvestada koormust seades, et värskel õpetajal kulub tundide ettevalmistamisele rohkem aega? Diferentseerida palgaskaalat praegusest rohkem, et õpetajatööle truuks jäämisega kaasneks ka kindla ja märkimisväärse palgatõusu perspektiiv? Lihtsustada õpetajaks hakkamist ja muuta see huvitavaks teistelt elualadelt tulijatele (sest noori õpetajaid õpetajaõppest nähtavas tulevikus nagunii piisavalt tulema ei hakka)?

Õpetajatöö ja õpetajate palgasüsteemi köitvamaks tegemise variante on. Tuleb sellega lihtsalt pihta hakata, mitte ainult arutada ja aasta-aastalt tõdeda, et midagi ei muutu paremaks, vastupidi.