JUHTKIRI | Kaks uut tava, millest üht pole küll vaja

Pärast võimukõneluste lõpusirget – portfellide jaotamist – võib öelda, et Eestis on juurdumas kaks uut poliitilist tava. Üks on see, et erakonna esimehe valitsuses osalemine ei ole reegel. Teine on see, et ministrikohtade arvul pole ligilähedastki seost riigikogu kohtade jaotusega.

Esimese tava loojaks võib pidada Helir-Valdor Seedrit, kelle parteijuhiks oleku ajal astub Isamaa juba kolmandasse koalitsioonivalitsusse, aga Seeder ise pole tahtnud üheski neist ministrina töötada. Tava süvendas vahepeal ka Keskerakonna esimees Jüri Ratas, kes ei soovinud minna ministriks Kaja Kallase esimesse valitsusse, kuigi teda kutsuti.

Loodame, et sotside juht Lauri Läänemets ei järgi Seedri ja Ratase eeskuju. Ka Seedril oleks aeg mugavusest loobuda ja näidata noorematele poliitikutele head eeskuju.

Parema koostöö ja info liikumise huvides peaksid kõigi koalitsioonierakondade esimehed enamasti valitsusse kuuluma. Oleks ju imelik, kui Kaja Kallas ütleks, et tema ei hakkagi peaministriks, vaid delegeerib selle rolli mõnele teisele reformierakondlasele. Teiste parteijuhtidega on sama lugu.

Parema koostöö ja info liikumise huvides peaksid kõigi koalitsioonierakondade juhid, ka Seeder, olema valitsuses.

Mis puutub ministriportfellide jagunemisse, siis ühest küljest võib nende arvuliselt võrdselt kolmeks jaotamist käsitleda või esitleda kui ilusat žesti, kõigi koalitsioonipartnerite võrdseks pidamist, ühtseks meeskonnaks olemist.

Ent ei riigikogu kohtade ega praeguste reitingute järgi pole ju koalitsioonierakonnad võrdsed: riigikogus on Reformierakonnal, Isamaal ja Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal kohti vastavalt 34, 12 ja 10 ning toetus on Norstati viimase reitingu järgi 34%, 8% ja 7%. Kas see on esindusdemokraatia loogikaga kooskõlas, kui ministriportfellid jaotuvad 5, 5 ja 5?

Portfellide selline jaotumine iseloomustab rohkem väikeparteide suurt läbirääkimis-, et mitte öelda väljapressimisjõudu Eesti praeguses poliitikas kui toredat kaasavat poliitkultuuri. Samuti näitab see, kui suuri järeleandmisi pidi Reformierakond partneritele tegema, et jääda peaministriparteiks.

Põnev on edaspidi näha, kuidas hakatakse koalitsioonis otsustama küsimuste üle, mida võimuleppes täpselt ei fikseerita (kõike järgmisel üheksal kuul juhtuvat pole ju võimalik ette näha). Reformierakonna ministrid on valitsuses selges vähemuses.