JUHTKIRI | Ministrikohtadele on liiga nõrk konkurents

Kaja Kallase teine valitsus saab viis ministrit, kes pole varem riigi juhtimises kõrgel poliitilisel tasemel osalenud: Isamaast justiitsministriks saav Lea Danilson-Järg ja ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministriks saav Kristjan Järvan ning SDE-st kultuuriministriks saav Piret Hartman, keskkonnaministriks saav Madis Kallas ja töö- ja terviseministriks saav Peep Peterson. Eriti julge ehk kaheldav on Isamaa valik, arvestades uute ministrite varasemat juhtimis- ja poliitilist kogemust.

Ministrite otsimine kinnitas, et juba mitmendat valitsust napib poliitikas ministritööst huvitatud ja sellega toime tulemise eeldustega kandidaate.

Üle-eelmises valitsuses oli ministrikohtade täitmisega krooniliselt hädas EKRE, mida andis vabandada tõsiasjaga, et nad pääsesid alles esimest korda valitsusse. Ent järgmises nn päikesetõusuvalitsuses põrkus selle probleemiga suuremalt ka Keskerakond, liikmete arvult Eesti suurim erakond, kes pidi värbama väljastpoolt erakonda kaks ministrit. Ja nüüd siis ka Isamaa ja SDE, kes veel eile keskpäeval nuputasid, keda ministrikohale edutada ja kuidas neid nõusse saada.

Juba mitmendat valitsust napib Eesti poliitikas ministritööst huvitatud ja sellega toime tulemise eeldustega kandidaate.

Eilse seisuga oli Reformierakonnal 10 751, Isamaal 7203 ja Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal 5116 liiget. Tundub, et nii suure hulga liikmete seast võiksid erakonnad leida viis ministritööks sobivat ja motiveeritud inimest ilma vaevata.

Aga üksnes Reformierakonna pink on (veel?) nii pikk, et ministrikohad saadi kenasti täidetud ja oli ka sisemist konkurentsi. Midagi on sellel pildil valesti. Ministrikohtadele võiks olla konkurents, sest ka 8–9 kuud ministriametit lisab inimese CV-sse kogu maailmas kaalu omava rea.

Kas tõmbab praegune Eesti poliitika peamiselt inimesi, kes suuga teevad suure linna, aga käega ei kärbsepesagi? Või peletab erakondade juhtimise stiil eemale tegusaid inimesi, kes tahaksid ja suudaksid ministeeriume juhtida.

Ministridefitsiidi pluss on see, et erakondade ladvikud on sunnitud laiemalt ringi vaatama nii erakonna sees kui ka sellest väljaspool, laskma riigi juhtimise juurde uusi inimesi. Paraku on viimastel aastatel niimoodi suurde poliitikasse tulnud inimestest jäänud poliitikasse pikemaks pidama ainult vähesed.