Lauri Vahtre rohepöördest: sörkigem aga rahulikult sabas. Kes õiendama tuleb, sellele ajame Kaja Kallase kallale

Vahel tundub, et baltisakslastele võiks andeks anda isegi seitsmesaja-aastase orjaöö, kuid mitte seda, et nad meid kogemata eesrindlasteks drillisid. Sakslased on nii leidlik ja andekas rahvas, et sellistega läbisegi elamine pidi eestlastes paratamatult tekitama kange tahtmise olla veelgi parem. Ülepea, olla kõige parem. Kõigile, vaat, näidata. Tagatuld vilgutada ja pikka nina teha.

See tahtmine on enamal või vähemal määral tuttav kõigile rahvastele, aga siin just konks ongi – mõnele enamal ja mõnele vähemal määral. Meile ikka lausa väga suurel määral, ja seda selsamal ajaloolistel põhjustel, mida just mainisin. See „klassi parimaks“ saamise tahtmine oli 19. sajandil ja 20. sajandi algul meie rahvusliku (taas)iseseisvumise lahutamatu osa, see kasvas meie kultuurikehandisse sisse ja nüüd oleme me seda täis nagu Ülesoo karjapoiss sarlakeid.

Aga isegi sarlakeid ravitakse, kusjuures nii, et karjapoiss ellu jääb ja veel tervemakski saab kui enne. Seetõttu poleks võib-olla paha, kui püüaksime mõnikord lausa teadlikult mitte kilgata: „Õpetaja, õpetaja, mul on kodutöö tehtud! Ma tegin ühe rehkenduse asemel kaks! Ma tahan klassi ette tulla ja tänast luuletust lugeda!“