Sigrid Ester Tani: kõrghariduses raha puudu? Lahendus on poole vähem üliõpilasi

Kõik osapooled võidaksid, kui Eestis oleks vähem üliõpilasi, äkki isegi kuni poole vähem

Ülikoolid on juba pool aastat selgitanud, et kui nad maksumaksja raha juurde ei saa, siis nad senises mahus õpet jätkata ei suuda. Ent Eesti hariduses on kõikjal katastroofiliselt raha puudu ja paremas seisus pole ka muud valdkonnad.

Teistsugune lahendus on olemas. Tõsi küll, see nõuab julgeid otsuseid. Kõik osapooled võidaksid, kui Eestis oleks oluliselt vähem üliõpilasi, äkki isegi kuni poole vähem. Ja samal ajal õpiksid tuhanded noored hoopis töökohapõhises õppes, suupärasemalt profiõppes – uudses õppevormis, mis on end näiteks Saksamaal või Šveitsis juba tõestanud.

Kuidas see Eesti hariduse rahapõuast päästaks? Paljude jaoks on keskkooli järel bakalaureuse- ning ka magistriõpe õige valik, aga paljud sunnivad end sellele rajale lihtsalt inertsist, vanemate surve tõttu või teadmatusest, et on ka teisi võimalusi. Tulemuseks on ekslemine erialade vahel, ülikoolist väljalangemine või enda kehvade tulemustega õppekavast läbivedamine… et teha lõpuks mõnda tööd, mida saaks teha ka põhiharidusega.

Sellisel juhul kaotavad kõik: õppija raiskab aega, õppejõud närve, ülikool raha. Ülikoole ei tuleks hinnata selle järgi, kui paljusid nad suudavad diplomini talutada. Vähemate, aga motiveeritumate inimeste paremini õpetamine tõstaks nii Eesti kõrghariduse kvaliteeti kui hoiaks kokku raha.

Kiire hariduse annab profiõpe

Pealegi tahavad paljud noored õppida läbi kogemuse ja varakult iseseisvuda. On fakt, et enamik neist, kes on ka mõne ülikooli nimekirjas, käivad tegelikult juba tööl. Keskkooli järel pakutav haridus võiks seda toetada. Profiõpe olekski see lahendus.

Õpe toimub põimitult nii koolis kui vastava valdkonna ettevõttes kohapeal. Ettevõttes ei toimu niisama huvipraktika, vaid samm-sammult aina keerulisem reaalne töö, mille eest makstakse ka reaalset palka. Õpitakse mõnda eriala, mida paar aastat tagasi võib-olla polnud olemaski, sest vastav tehnoloogia või ärimudelid on alles tekkinud. Mõneti sarnaselt toimivad ka näiteks tuntud haridusalgatused kood/Jõhvi või Cleveroni Akadeemia.

Paljud, kes võiksid juba head palka teenida, istuvad hoopis neid vähe huvitavates ülikooliloengutes.

See, et kõik valdkonnad digitaliseeruvad ja robotiseeruvad, pole mingi uudis. Aga kes neid roboteid juhivad või Eestis loodud uudseid tooteid müüvad? Sellise targa tööjõu puudus on karjuv ja otseselt pärsib Eesti majanduskasvu. Paljud, kes võiksid juba profiõppe ajal ja selle järel head palka teenida ning maksudega Eesti riigieelarvet täita, istuvad hoopis neid vähe huvitavates ülikooliloengutes ning kulutavad teiste maksumaksjate raha.

Tartu Rakenduslikus Kolledžis (VOCO) oleme profiõppega algust teinud ja partnerite huvi on suur. Esimesed edulood on olemas, aga välja on koorunud ka pudelikaelad. Alustades tähendab profiõpe tööandja jaoks lisakulusid nagu profiõppurite juhendajate tööaeg ja noortele makstav töötasu. Nende algusaja kulude leevendamine tõmbaks kaasa märksa rohkemaid ettevõtteid.

Kõrvaldada sotsiaalmaksutakistus

Minu ettepanek on vabastada profiõppe vormis (st osaliselt juba töötavad) õppijad vabastada sotsiaalmaksust – nad on ju õpilased ja seeläbi niikuinii tervisekindlustatud. See ei oleks riigieelarve mastaabis märkimisväärne tulukadu, aga oleks tööandjate jaoks oluline sääst.

Eestis profiõpet käivitavate koolide kogemus kinnitab, et kui see takistus kõrvaldada, siis tulevad tööandjad hea meelega poolele teele vastu ja loovad enda juurde võimalused õppe praktilisema poole läbimiseks. Siit tuleb omakorda uus haridusraha kokkuhoid, sest seda kulu haridussüsteem siis omalt poolt kandma ei pea. Osalt oleks see ressursside ristkasutus (ruumid, seadmed jne on niikuinii olemas), osalt toodaks haridusse juurde see raha, mis seni kulub olude sunnil töötajate tikutulega taga otsimisse või ettevõttes kohapeal nullist väljaõpetamisse.

Ühtlasi tuleks, nagu öeldud, lubada ülikoolidel vastu võtta ja õpetada sama rahastuse juures oluliselt vähem tudengeid. Nagu oma rahvusvahelise kogemuse põhjal tõi äsja välja Aro Velmet, peavad Eesti õppejõud praegu loenguid pidama ja kirjalikele töödele tagasisidet andma kordades rohkematele tudengitele kui on jätkusuutlik. See viib õppejõudude läbipõlemiseni ja lõpuks ei võida keegi. Eriti, kui suur osa neist tudengitest on neis loengutes ja kirjutavad neid töid mitte teadliku eluteevalikuna, vaid pooleldi juhuslikult. Haridustee valikuid peaks suunama õppijate huvid ja tugevused ning Eesti ühiskonna ja majanduse vajadused, mitte inerts või totter administratiivne sund.

Profiõppe edendamise ja ülikooliõppe vähendamise tulemusel jääks ülikoolidele tudengi kohta rohkem raha, tuhanded noored saaksid nende jaoks haaravama ja arendavama hariduse, mitmed majandusharud saaksid leevendust kriitilisele targa tööjõu puudusele. Kokkuvõttes tähendaks see Eesti pääsu klaaslae alt rikaste targa tööstuse riikide sekka.