JUHTKIRI | Lobistide andmebaas on hea, aga mitte piisav

Juba üle aasta on ministeeriumite juhtkondade liikmetel ja teiste valitsusasutuste juhtkondadel kohustus „vähemalt korra kvartalis teavitada oma asutuse veebilehel avalikkust sellisest kohtumisest huvirühmade ja lobistidega, mis toimub tema ametlike kohtumiste raames“. Justiitsministeerium on nende andmete põhjal loonud toreda andmekogu, kus iga huviline saab vaadata, kes on ametlike kohtumiste arvu järgi parasjagu Eesti riigi suuremad lobistid ning keda ja mis teemasid kõige rohkem lobistatakse. Vaadata saab nii inimeste kui ka organisatsioonide järgi.

Niimoodi kogunevast infost võib leida huvitavaid mustreid ja võib-olla aitab see isegi vahele võtta mõne hooletu ministri, kui too eelistab ühtesid huvigruppe väga selgelt teistele. Kindlasti annab see faktilist alust etteheideteks sel juhul, kui ametiisik ei kohtu huvirühmadega, kelle arvamuse peaks ta olema ära kuulanud.

Kas säärase registri abil saab päevavalgele tuua ka sellise lobitöö, mis taotleb ametiisikutelt valgustkartvaid, seadusvastaseid otsuseid või teeneid?

Kahtleme selles sügavalt. Näiteks Uberi niiditõmbamised oleksid ilmselt selle radari eest varju jäänud ka juhul, kui kohtumiste avalikustamise kohustus oleks olnud jõus juba 2016. aastal ja kehtinud ka riigikogulastele (neile ei kehti see praegugi). Kõiki kohtumisi ei pea ametiisikud raporteerima ja kindlasti ei jõua kõik lobikohtumised nende ametlikesse päevakavadesse. Eriti mitte need, mida nad varjata tahavad.

Rohkem automaatset avalikustamist on hea, aga sinna, kus see on jõuetu, peab valgust heitma vana hea uuriv ajakirjandus.

Kõnealune andmebaas, lobistidega suhtlemise hea tava jmt on heal juhul pool lahendust. Neid saab edasi arendada: näiteks oleks loogiline tuua lobikohtumiste avalikustamise radari alla ka riigikogu liikmed. Samuti võiks arendada aruandlussüsteeme, nii et info oleks võimalikult põhjalik ja täielik, aga samal ajal ei tekitaks asjaajamisse liiga tülikat-kulukat bürokraatlikku vahekihti.

Lubamatut lobi- ja mõjutustööd, nagu öeldud, on nende meetoditega paraku raske tuvastada – näiteks ministrile ja ta nõunikele kiipi ja kaamerat ju külge ei pane, neilgi on õigus mingile privaatsusele. Nii et rohkem automaatset avalikustamist on hea, aga sinna, kus see on jõuetu, peavad valgust heitma vihjeandjad ja muidugi vana hea uuriv ajakirjandus ehk meie.