KUULA SAADET | Kõige kaugemale jõudnud vasakpoolne unelm jättis endast maha pealuude virnad

Inimestest tühjaks aetud kummituslinnad, rahast loobunud ühiskond ning massilised, meeletus raevuhoos hukkamised kõikide kättesaadavate vahenditega – sellisesse õuduskeerisesse langes Kambodža pärast seda, kui võimu haarasid punakhmeerid eesotsas Pol Potiga.

Toonaste kirjelduste järgi piisas toona labidaga mahalöömiseks sellestki, kui inimene kandis prille. Ühes dokumentaalfilmis jäi endale meelde timukas, kes kurtis täiesti siiralt, kuidas tal käsi pärast pikka päevi kõrisid maha nüsides väsimusest valutab. Keda ei tapnud kurjad kaaskondlased, võttis nälg.

Mingi hetk oli Pol Poti kohta levinud arusaam, et tegemist on juhiga, kel läinud kõige „edukamalt“ korda genotsiid enda rahva vastu. Kolmandik rahvast surnud, teine pool põgenenud. Ligi neli aastat väldanud vägivallaorgia lõpetas Vietnami sissetung 1979. aastal.

Oli see ehk koguni ratsionaalne?

Ja ometi: Eesti ilmselt suurim spetsialist Kambodža alal, khmeeri keele asjatundja ning endine Nõukogude saatkonna töötaja Phnom Penhis, mitme raamatu autor Oleg Samorodni jahutab diktaatori „aupaistet“. Ohvrite hulka suurendasid invasiooniks õigustust otsinud vietnamlased. Linnade tühjendamisel olid oma ratsionaalsed põhjused – tõsi, diktaatori, mitte inimlikust vaatevinklist. Raha ära kaotamine aga läks üldse välja khmeeri sügavasse ajalukku.

Ent punakhmeeride jäetud laastamistöö oli ikkagi üüratu. Kuidas selleni jõuti, kui riigivõimu ja julgeolekuaparaati polnud kaasaja diktatuuride mõistes ollagi? Mis võim pani inimesi hullumiseni oma naabreid, oma sõpru maha nottima?

Podcasti-sarjas „Diktaatorid“ usutleb Oleg Samorodnit Krister Paris.