Asi pole selles, et projekteerijaid ei jõuaks kiiremini projekteerida või ehitajad kiiremini ehitada – vähemalt enne inflatsiooni puhkemist ehk 2020.–2021. aastal. Ka raha ei oleks tohtinud olla pidur, sest 2020. aastal jagas riik seda üsna lõdva käega ja kohene investeering koroonapalatite ehitamisse oleks olnud väga mõistlik. Kõige suuremad pidurid on riigihanke protsess ja ametnike otsustuskultuur.

Kõige suuremad riigi osalusega ettevõtmiste pidurid on riigihanke protsess ja ametnike otsustuskultuur.

Hankeprotsessi aeglus on koroonaajal mitmel muulgi juhul silma torganud. Näiteks rakenduse HOIA varakult appi võtmine ja edasi arendamine takerdus paljuski riigiasutuste kohmakuse taha. Praegusest teadmisest lähtudes ei ole õnneks põhjust selle pärast väga kurvastada, sest sellised äpid ei kujunenud pandeemia kulgu muutvaks jõuks kuskil maailmas.

Ja siis on veel need kurikuulsad Liina Kersna kiirtestide kiirhanked. Vormiliste puudujääkide eest on toonane haridusminister praegu nii poliitiliste oponentide kui ka uurimisasutuste teravate hammaste vahel. Ministritele ja ametnikele, kes otsuseid teevad, saadab see paraku ühemõttelise sõnumi: tuleb valida reeglite täitmise mõttes kõige lollikindlam hankeviis isegi siis, kui see on nii aeglane, et teostamise aja jooksul võivad hinnad mitmekordistuda või hange kaotada sisulise mõtte.