KOLUMN | Liisa Pakosta: hauas on kõik vennad

Rahvuse alusel austusel vahe tegemine, nagu nüüd on olnud Eestis ka sõjahaudade teemal üksikuid hüüatusi kuulda, ei kõlba kohe üldse.

Meil maakodu lähedal olnud nii, et 1945. aasta sügisel saanud Undla valla täitevkomitee esimees Ants Põldmaa korralduse ümbritsevatesse küladesse maetud punaväelased Kadrinasse kokku tuua ja ühte kohta ümber matta. Eks see olnud nõukogude okupatsiooni kohaliku kultuuri hävitamise ja oma asja kehtestamise plaanidest - katta Eestimaa „fašismist vabastajate“ hauamonumentidega käidavates kohtades asulakeskustes.

Palvela suurde saali hakatudki lahti kaevatud haudadest kadunud punaväelasi kokku tooma, pandud kadunukesed seal punastesse puusärkidesse. Okupantide hulgas olnud ka ohvitsere ja politruk. Kuni selgus, et kohale toodi ka kaks kusagilt taluservast kiiruga maha maetud ja nüüd korralduse kohaselt välja kaevatud sakslast. Töömehed küsinud: „Mis teha?“ Põldmaa Ants rehmanud käega ja öelnud: „Pange aga puusärki, ega see lihtne Saksa sõdur ise hea meelega sõtta tulnud, ta ikka ka mobiliseeriti ja sunniti“.