JUHTKIRI | Uue valitsuse esimene ämber

Värske tervise- ja tööministri, endise ametiühingujuhi Peep Petersoni juhtum on väga tobe. Tõsiasi, et rangelt võttes ei sobi ta lähema aasta aja jooksul sellesse ametisse, ei torganud õigel ajal pähe kellelegi – ei koalitsiooni- ega opositsioonipoliitikutele ega ka kellelegi teisele. Kuigi ametiisikutele mõeldud lobistidega suhtlemise hea tava kiitis valitsus heaks juba eelmise aasta kevadel.

Ja nõnda on meil nüüd siis tööminister, kes peaks ennast taandama neist otsustest, mis puudutavad ametiühinguid, ehk suurest osast töövaldkonda puudutavatest otsustest. Petersoni jutt sellest, et ta tegelikult pole lobist, teeb piinliku olukorra veelgi piinlikumaks. Kõnealuses dokumendis on ametiühingud ju sõnaselgelt huvikaitseorganisatsioonina nimetatud.

Igal juhul tuleb valitsusel Petersoni-juhtumile kuidagi reageerida. Must valgel kirjas olevate soovituste ignoreerimine on teistele märgiks, ei nemadki pea seda head tava tõsiselt võtma

Aga saab tõesti argumenteerida ka nii, et ametiühinguid ei peaks tegelikult lobistina käsitlema – kasvõi selle pärast, et ennetavalt ei tulnud kellelegi pähe, et Peterson ei saa kehtivate reeglite järgi tööministri tööd efektiivselt teha. Kas selle kahe silma vahele jäämine tähendab, et Eestis peetakse ametiühinguid lobitöö kontekstis organisatsiooniks, kellest ei pea kartma, et nad pööravad ametiisikuid halvale teele?

Igal juhul tuleb valitsusel Petersoni-juhtumile kuidagi reageerida. Must valgel kirjas olevate soovituste ignoreerimine on teistele märgiks, ei nemadki pea seda head tava tõsiselt võtma. Tava muutmine nõnda, et Peterson seda enam ei riku, on ka halva maiguga, aga neist kahest halvast variandist siiski parem. Kolmas võimalus – ministri väljavahetamine – tundub liiast olukorras, kus tegu on nagunii vahevalitsusega ja ühegi suure sisulise eksimusega pole Peterson veel hakkama saanud.