TALLINNA NOMENKLATUURIMAJAD | Kus elasid ENSV parteibossid ja kultuurieliit?

„Karl Vaino kartis luksust, sest arvas, et see toob talle Moskvast pahandusi kaela,“ ütleb üks EKP keskkomitee esimese sekretäri lähikondlasi.

Siiani leidub neid, kes nõukogude aja järele õhkavad. Peale selle, et sinna jäi nende noorus, mis inimestele assotsieerub ikka ilusa ajaga, peavad mõned nõukogudemaad seda erilise sotsiaalse õigluse kehastuseks. Ent nõukogude ühiskonna õigluse üle arutledes ei tohiks silmi kinni pigistada selle ees, et nõukogude, ametiühingute, partei-, majandus- ja komsomolijuhid süvendasid ebavõrdsust, kasutades selleks kõikvõimalikke eripuhveteid, -poode, -haiglaid jne. Sama kehtis eluaseme kohta.

Tallinnas polnud suuri kaldapealseid paleesid nagu impeeriumi keskuses Moskvas, kus kogu võimuladvik elas muust maailmast eraldununa koos. Aga meilgi olid majad, kus kohalikule kommunistlikule Olümposele murdnud või muudel elualadel karjääri teinud võisid end lahedamalt tunda.