Kudumidisainer Anu Sirkas: igaüks võiks elus korragi proovida õmmelda või kududa

Saatus jagas kaardid kätte: kui gümnasist Anu poleks pluusi sisse triikrauaga suurt auku kõrvetanud ja seejärel õmblustööd ette võtnud, siis polekski temast moekunstnikku saanud.

Anu Sirkase esimesed sammud moekunstnikuna said alguse lapsepõlves, kui tuli ise oma Barbie-nukkudele riideid õmmelda. „Rohkem küll traageldatud ja väga koledasti, aga rõõm oli näha, kui mingisugunegi riidetükk sai nukule selga,“ meenutas ta. Samuti meeldis Anule olemasolevatest riietest nukkudele komplekte kokku stiliseerida või koos õega endile sukkpükse pähe sättida, et pikkade kiharate olemasolu teeselda. „Oo, me olime moekad! Ja veel mäletan lapsepõlvest, kuidas ema ja vanaema hoogsalt sokke ja kindaid kudusid.“

Keskkooli viimases klassis polnud Anul veel teada, millega ta soovib peale õpinguid tegeleda. „Pool aastat enne lõpetamist sorasin pööningul ja leidsin ema, vanaema ja vanatädi lahedad vanad rõivad. Tõin meeldiva valiku tuppa ja pesin puhtaks. Üks mündiroheline rüüside ja nööpidega uhke särk oli nii kortsus, et vajas triikimist. Kui triikraud särgi selga puudutas, sulas terve triikraua alune ala ära ja selga jäi suur auk. Aju jooksis kokku: kuidas selline materjal üldse sai siia ilma loodud? Ja mis materjal see üldse on?“