Päästeameti veesurmade statistika põhjal saab väita, et senine asjakorraldus, kus ujulate ohutuse üle pole keskset ega ranget riiklikku kontrolli, toimib siiski küllalt hästi. Basseinides uppumisi tuleb veesurmade koguarvuga võrreldes ette haruharva – mõnel aastal üks, mõnel mitte ühtegi. Veesurmi kokku on viimasel ajal esinenud 40–50 aastas. Statistika ütleb, et ka lastel hoitakse üldiselt hästi silma peal – nende veesurmi on samuti üksikuid, mõnel aastal pole olnud ühtegi. Vanuse järgi on riskirühm pigem eakad, kes hindavad oma võimeid/oskusi üle ja keda võib tabada terviserike.

Ohutuse tagamise lisameetmed ei tohi kindlasti ujulas käimist lastele ja peredele kallimaks ega tülikamaks teha.

Keila tervisekeskuse õnnetus – kuigi äärmiselt kurb – oli seega statistiliselt väga haruldane. Kindlasti tuleb kõigil ujulatel ja veekeskustel seda analüüsida ning järeldused teha: kui palju järelevalvajaid lasterühma kohta nõuda, millisest vanusest alates lapsi iseseisvalt veekeskusse või basseini lubada jms.

Ent ohutuse tagamiseks rakendatavad lisameetmed ei tohiks kindlasti olla sellised, mis ujulas käimise lastele ja peredele kallimaks või tülikamaks teevad. Parim kaitse uppumise vastu on ju ikkagi ujumisoskus ja teadmine, kuidas vees ja vee läheduses käituda. Kõikjale pole võimalik vetelpäästjat panna – elu on näidanud, et uppuda ei saa mitte ainult merre, järve ja jõkke, vaid ka tiiki, kraavi ja isegi vanni (vanniuppumisi on olnud isegi rohkem kui basseiniuppumisi).

Kuigi tänavu on Eestis veesurmi olnud eelmiste aastatega võrreldes vähe, väärib kordamist, et konkurentsitult suurim riskitegur on purjuspäi vette või veele minek. Viimastel aastatel on üle poolte uppunute olnud joobes.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid