KOLUMN | Mihhail Šiškin: igaühele oma Putin. Kas iha poliitilise maskuliinsuse järele saab üldse välja ravida?

Putin kukkus läbi, kuid nii idas kui ka läänes temalt igatsetu ei kao. Igatsuste-Putini roll ootab uut täitjat

Aastaid oli nii, et kui taksojuht ükskõik millises maailma paigas sai teada, et olen venelane, hõikas ta kohe naerulsui: „Putin!“ ja visaks pöidlad püsti. Ma pole suutnud taksojuhtide Putini-armastust kuidagi mõista. Oli vaid selge, et jutt käib erisugustest Putinitest. Minu Putinit ei saa armastada. Taksojuhtide Putinid olid loodud nende oma näo järgi.

Miks minu Putinit vihatakse, on ilmselge. See KGB agent alustas oma presidendikarjääri kaasmaalasi veriselt ohverdades, lastes Tšetšeenia sõjaks ettekäände saamiseks õhku moskvalaste kortermaju. Edasi läks aina samamoodi, kuni 24. veebruaril Ukraina ründamiseni. Maailma eri paigus on inimesed aastate jooksul imetlenud teisi Putineid.