JUHTKIRI | Eesti poliitika ei tohi olla äraostetav

Eesti praegune poliitiline neliaastak pakub soodsat tegevusvälja ambitsioonikatele ärimeestele, kes ei taha mitte üksnes iseendale raha teenida, vaid kogu riiki ja rahvast oma visiooni või maailmavaate järgi kujundada. Tuleb vaid saavutada hea haakuvus kaalukeeleks oleva erakonnaga.

Kaalukeeleerakond on selles valimistsüklis eelkõige Isamaa, mis erinevalt Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast on olnud nõus nii EKRE kui ka Reformierakonnaga valitsusse minema. Isamaaga ideaalse haakuvuse leidnud ambitsioonikas ärimees on Parvel Pruunsild, kelle fenomeni ja saavutusi lahkas eilne Eesti Ekspress.

Pruunsilla praegune ebaproportsionaalselt suur mõju riigi kursile paneb taas mõtlema ohule, et Eesti poliitika võib minna kohalike oligarhide või vaenulike välisriikide käpa alla. Pruunsilda oligarhiks nimetada on küllap ülepingutamine. Pigem on ta, nagu Tarmo Jüristo ütleb, „vaese mehe Soros“ – muidugi selle vahega, et ta on maailmavaatelt konservatiiv ja mastaabilt Eesti, mitte globaalse tasandi „suunamudija“.

Reegel olgu: kui tahad Eesti poliitikat mõjutada, siis tegutse avalikult ja ära tõrju meedia huvi oma tegemiste vastu.

Üks oluline vahe on veel: Pruunsilda iseloomustab soov isiklikult varju jääda. Olla niiditõmbaja, kes kõneleb tema soositud (ja rahaliselt toetatud) poliitikute hääle ja hääletamiste kaudu. See ei ole hea. Kui tahad poliitikat mõjutada, tegutse avalikult ja ära tõrju meedia huvi oma tegemiste vastu.

Täiesti võimalik, et pärast järgmisi valimisi saab Pruunsilla fenomen, kus oma tahtmise saab läbi suruda ilma kompromisse otsimata, iseenesest otsa. Oleneb sellest, kuidas riigikogu kohad jagunevad. Kas jääb üks ja ainus kaalukeeleerakond, kes saab valimiste võitja(te)lt edukalt kõigi oma soovide täitmist nõuda, või mitte. Kui peale praeguse viie erakonna ületavad ka Eesti 200 või isegi Parempoolsed valimiskünnise, tekib valitsuse moodustamise kombinatsioone praegusest rohkem ja Isamaa kaotab oma „võlujõu“.

Ent ei tohi jääda ainult sellele lootma, vaid on vaja Eesti poliitika rahastamist veelgi läbipaistvamaks teha, et oleks selge, kes ja kuidas erakondi juhivad. Suurem koll kui Pruunsild või mõni muu kohalik „oligarh“ on Venemaa, mis hea meelega ka kogu Eesti poliitika ära orbaniseeriks. Erakondade rahastamise järelevalve komisjon peab saama parema luubi alla võtta nii erakondadele lähedased MTÜ-d kui ka neile kampaaniaid tegevad agentuurid. Eesti poliitika ei tohi olla äraostetav.