JUHTKIRI | Tankiotsus on nüüd Kaja Kallase kohus

Kolmapäeval Narva tanki ümber kogunenud rahvasumm andis kinnitust tõdemusele, et paraku on möödas parim aeg eemaldada punamonumente, mille osa Eesti elanikke on endale puuslikuks mõelnud. Aga see ei tähenda, et Vene sõjakuritegude ajel (taas)tärganud eemaldamisplaani peaks katki jätma. Sugugi mitte, iga venitatud päev muudab asja hullemaks.

Eile ütles puhkuselt naasnud peaminister Kaja Kallas, et punamonumendid peab avalikust ruumist eemaldama nii ruttu kui võimalik ja üks ühele vorstikauplemist selle üle ei tule. Õige jutt, aga kui paneme selle kokku kolmapäeval tanki kaitsma kogunenutele räägituga – et allusite provokatsioonile, täna keegi tanki ära ei vii –, saame kokku kokteili, mis võimaldab provokaatoritel pinget aina üleval hoida, võib-olla juurdegi kruttida. „Nii ruttu kui võimalik“ peab saama konkreetse sisu. Miks mitte juba sel nädalal.

Ühtlasi tuleb meeles pidada, et tanki äraviimine või sellele teistsuguse tähenduse andmine on kõigest sümptomi kõrvaldamine. Asja käpardlikult korraldades võib hoogu juurde anda haigusele endale: osa Eesti elanike suutmatusele või soovimatusele mõista, millised olid teise maailmasõja tagajärjed eestlastele.

Keskne roll tuleb nüüd võtta peaministril: teha otsus ja selgitada seda narvalastele sama jõuliselt, kui ta on selgitanud Vene ohtu Eesti lääneliitlastele.

Kaaskodanikke austaval ja empaatilisel narvalasel ei tohiks olla raske mõista, et Venemaa sõda ja sõjakuriteod Ukrainas on vanad haavad lahti rebinud ning hüüded „Ärge puutuge meie tanki!“ on egoistlikud või Putini-meelsed, aga igal juhul lihtsalt kohatud. Samuti on punase viisnurgaga tanki armastajatel aeg aru saada, et Putini propaganda ja sõda on andnud Nõukogude armee sümbolitele lisatähenduse: nende Eestis kasutamine näitab paremal juhul halba maitset, halvemal juhul Eesti riigi vastasust.

Narva linnapea Katri Raik pole julgenud Narva elanikele seda otse öelda, ja isegi kui julgeks, võib linna punajäänukite kõrvaldamine ikkagi kohalikesse võimukoridoridesse takerduda. See on olukord, kus keskne roll tuleb võtta peaminister Kallasel. Tuleb teha otsus ja selgitada seda narvalastele sama jõuliselt, kui ta on selgitanud Vene ohtu Eesti lääneliitlastele. Otse loomulikult peaksid Kallast selles toetama kõik Eestile lojaalsed poliitikud.