KOLUMN | Margit Adorf: mida teha hullu naabriga?

Meie maja hirmukülvaja, eakas vanaproua, on naabritega kana kitkunud juba mitu aastat.

Juulikuus lubas meie maja jubenaaber mind kohtusse kaevata, mille eest täpsemalt, sellest ma aru ei saanudki, aga ega tal mingit reaalset põhjust vaja ei olegi, sest ta võib erinevaid põhjuseid endale lihtsalt välja mõelda. Meie KÜ juhatuse esimehe on ta juba jõudnud kohtusse kaevata, solvangute eest. Paraku tuleb tunnistada, et solvangud tõepoolest olid olemas, rumal tegu, aga kui naaber ise alatasa provotseerib, siis inimlikult arusaadav.

Meie maja hirmukülvajaks on eakas vanaproua, kellel on olnud erinevate naabritega kana kitkuda juba pikki aastaid. Majas ei ole vist küll elanud ühtegi inimest, kellele ta poleks esitanud alusetuid süüdistusi, levitanud väljamõeldud laimu ja näkku valetanud, nii et silm ka ei pilgu. Näiteks on ta meid süüdistanud tema füüsilises ründamises ja ähvardamises, millest ükski jutt ei vasta tõele. Mulle ütles kord, et minu koer hammustas teda, mida ei ole iial juhtunud, kuna sellisel juhul oleks mina ise pidanud olema hoopis kuskil mujal. Pealegi käisin ma koeraga korterist väljas vaid nii, et loom oli kenasti rihma otsas. Aga mida ma siin ikka vabandan, fakt on see, et süüdistatav koer ei ole hammustanud ei seda naabrit ega ka kedagi teist.