Selle foonil aga muutus elav – tilluke tuba kunstimuuseumis, ülisuur valge maal, kolme sõbra lõputu vaidlus maalikunsti ja selle hinna üle – kunstlikuks, väljamõelduks, reaalsusest eraldunuks.

Lavastaja Karl Laumets ei keskendu mitte niivõrd maalile, mille üle vaieldakse, kuivõrd tegelaste psühholoogilistele portreedele. Sellele, et kolme sõpra ei seo tegelikult mitte miski peale harjumuse, üksindushirmu ja vajaduse sisemine tühjus millegagi täita. Maal on lihtsalt ettekääne, ajend tegelaste eksistentsi väliselt eduka, aga tegelikult traagilise tagapõhja paljastamiseks.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid