JUHTKIRI | Plaanielekter ei saa tulla, et jääda

Tere tulemast tagasi plaanimajandusse. Kohe valitsusse jõudev elektri universaalteenuse pakett viib meid mitu sammu eemale seni Eestile edu toonud majandusloogikast, mille järgi kõige tõhusamalt toimib vaba turg.

Sisuliselt hakkab riik konkurentsiameti kaudu ette kirjutama, mis hinnaga tohib Eesti suurim elektritootja, riigile endale kuuluv Eesti Energia kodumajapidamistele elektrit müüa. Rõhutame, et tarbijatel on vaba valik, keegi riigi sotsiaalpaketti vastu võtma ei pea.

Siin on liiga palju ohumärke, et rahulikult diivanil lesides voolumõõtja tiksumist vaadata.

Riik on halb hinnareguleerija. Liiga kõrge hinna korral jäävad inimesed hätta, aga liiga madala korral kaob huvi arengusse panustada.

Esiteks, kiirustamine. Meediasse juba lekkinud eelnõu valmib põhimõtteliselt hoogtöö korras. Veidi ironiseerides: mis saaks suurte rahaliste otsustega kiirustades ikka valesti minna?

Aga näiteks see, et kui konkurentsiamet viimaks hinna kehtestab, ei vasta hind tegelikkusele. Kõrvalloos hoiatab Fermi Energia juhatuse esimees Kalev Kallemets hanitamise eest – tootmiskulud võidakse kunstlikult suureks ajada. Siis jääksid vaesemad pered ikka loodetud toeta.

Sama halb oleks ka vastupidine: poliitilise surve tulemusel kehtestataks liiga madalad hinnad. Mäletame nõukogude ajast, mida riiklik hindade määramine kokkuvõttes majandusega tegi.

Tõsi, ka praegune elektribörs on nagu Ameerika mägedel sõit pakkunud nii suuri üllatusi, et isegi Eesti Energia juht Hando Sutter ei suuda mõista, kuidas ülikõrged maksimumhinnad tekivad. Ometi on elekter n-ö sundkaup, mille tarbimist saab tavainimene nagu joogivee või küttegi oma piirata ainult kindla piirini.

Kui arvestada veel Ukrainas Venemaa algatatud sõjast tingitud tarnehäired, on kodutarbijatele mingi kindlustunde pakkumine ilmselt paratamatu. Kuid pikemas perspektiivis peaks keskenduma ennekõike meetmetele, mis päriselt aitavad: elektribörs läbipaistvamaks, rohkem juhitavaid rohelise elektri tootmise üksusi ja paremad ühendused naabritega.

Enne sotsiaalelektri kiirkorras heaks kiitmist tasuks mõelda ka IMF-i soovitusele: tõhusaim viis elanikkonda abistada oleks üldse toetada viiendikku kõige vaesemaid. Kui universaalpakett hakkab pakkuma turuhinnast madalamat hinda, on see sisuliselt üldine subsideerimine. Seda ajal, kui Eesti Energiast saadud kasumit läheks riigil tugevasti miinuses eelarve tasakaalustamiseks hädasti vaja.

Mis on universaalteenus?

Meediasse lekkinud eelnõu järgi kujuneb nn sotsiaalelektri pakkumine järgmiselt.

** Kõik tootjad, kelle tootmisseadme võimsus on üle 150 MW, peavad kodumajapidamistele müüma elektrit konkurentsiameti fikseeritud hinnaga.

** Tarbijad võivad jääda oma seniste pakettide juurde. Elektri edasimüüjatele lisanduks pakett ühe võimalusena.

** Riik lubab tagada tootjale nii tootmiskulude katte kui ka mõistliku kasumi.

** Meede on kavandatud ajutiseks: 2022. aasta 1. oktoobrist 2026. aasta 1. aprillini.

** Võimaliku hinna kohta on ainult oletusi, kuid see ei pruugi olla sugugi kõigile soodsaim. Põlevkivist elektri tootmine on keskkonnatasude tõttu kallis.