KATKEND RAAMATUST | Minu isa Tõnu Kilgas - mees, kes kõndis omapäi, kuid janunes armastuse järele

„See on lugu minu isast, nagu mina seda mäletan ja tean, ausalt, ülistamata ja ilustamata,“ ütleb teatrilegend Tõnu Kilgase tütar Ellen. „See raamat on südamlik ja värvikas ülevaade ühest humoorikast ja tembutavast poisiklutist, noorest kirglikust muusikust ja artistist, romantilisest, töökast ja andekast mehest ning tema edust ja eksimustest.“

Isa rääkis alati endale omaselt tõsimeeli, et tegelikult kuulub esimese nn. oma teatri looja au hoopis talle. See asus Tartus, Staadioni tänaval, kus ta koos oma vanemate, Eesti teatri suurkujude, Ellen Kaarma ja Lembit Mägediga koos elas. Tõnu Kilgase poolt ainuisikuliselt asutatud Eesti esimese erateatri nimeks sai Tündri Tõnni Nukuteater. Selles teatris oli tollal palgal vaid üks näitleja – Tõnu Kilgas, parajalt paks poiss, keda koolis seetõttu Tündriks hüüti. Näitleja Tünder tegutses oma teatris veel ka direktori, kunstniku, peanäitejuhi, lavapoisi, piletimüüja ning müügiosakonna juhina. Ta maalis valmis sildid „Tulge Tündri nukuteatrisse!“ ning lasi sõpradel plakatid tänavapostidele ning aedadele kleepida, et inimesed ikka teaks, millal ja kuhu tema etendusi vaatama tulla.

Etenduste andmise paigaks valitud kodu, pisike paaritoaline korter, ei olnud aga oma planeeringult teatrile kuidagi sobilik. Kuid teater tahtis ometi tegemist ja etendused vajasid mängimist. Ruumikitsikusele leidus elegantne lahendus. Ajal kui Ellen ringreisil oli, kutsus Tõnu töömehed ja lasi kahe toa vahelt seina maha lõhkuda, et tal oleks parem esineda. Publikuna käisid pisikesest korterist, kus ta enda tehtud grimmi, nukkude ja rekvisiitidega etendusi andis, ajapikku kõik ümbruskonna inimesed läbi. Ka isa Lembit käis ta etendusi vaatamas, andes Tõnu küsimusele: „Noh, isa, kuidas oli?“ järgneva vastuse: „Väga hea! Pidime ainult mõne korra su mängu katkestama, sest tekkis tunne, et oled oma mänguga täiesti hullumas.“