KUULA SAADET | Märt Läänemets: Hiina käitub nagu Venemaa – mis vallutatud, jääb temaga

Järjekordes podcasti sarjas „Diktaatorid“ räägime mehest, kelle arvel usutakse olevat absoluutarvudes rekordiline hulk inimelusid ehk Mao Zedongist. Hiina on tema ajast saadik kõvasti muutunud, aga Mao keha lebab endiselt Tiananmeni väljakul mausoleumis ja teda käivad iga päev kaemas tuhanded.

Ka läänes on tal mõnedes ringkondades pehmem maine kui näiteks Stalinil ja Hitleril. Orientalist ja sinoloog Märt Läänemets märgib, et 60-ndatel ning 70-ndatel panustasid sellesse mitmedki lääne vasakpoolsed intellektuaalid, kuid nüüdseks on eriti tänu „Kommunismi mustale raamatule“ selgeks saanud tema kuritegude võikus.

Sellele vaatamata on Mao Zedongi Hiinas väga palju. „Kogu seda riiki juhib endiselt ainujõuna kommunistlik partei. Selle üks loojatest oli Mao Zedong, kelle võimuhaaramine 20-ndatel komparteis käis üsna veriselt.“ „Praegune Hiina on oma poliitilise süsteemi poolest padukommunistlik maa,“ kummutab Läänemets müüte, nagu oleks kommunism nüüdseks vaid sirm pigem vabaturul tugineva majandussüsteemi ees. „Mõne aasta eest, kui tähistati kommunistliku partei sajandat aastapäeva, siis oli ainult üks retoorika: kõik hea, mis on juhtunud, on üksnes tänu kommunistlikule parteile.“

Ometi oli Mao valitsemisaeg objektiivselt võttes üks fiasko teise otsa. Kolm suurt kampaaniat, millest tuntuimad Suur Hüpe ning kultuurirevolutsioon tõid kaasa Hiina kultuuripärandi hävitamise ning näljahädad, milles suri kümneid miljoneid inimesi. Mao ei olnud mingi hea administraator, vaid pigem visionaar ja luuletaja, räägib Läänemets.

Küll aga austatakse teda samal põhjusel, mis ka Venemaa juhte: temast jäi maha suure territooriumiga riik.

„See, mille poolest on Mao inimestele siiani ülitähtis, seisneb Hiina poliitilises mudelis, mille järgi peab Hiina riik olema ühtse valitsemise all. Mis ja kui ühtne see Hiina ühtne riik muidugi on?“ küsib Läänemets ja vastab ise: „Eks siin on palju sarnasusi Venemaaga: kõik, mis keisrid on vallutnud või muul teel omandanud, see ongi Hiina riik. Suurim ulatus oli Hiina riigil 18. sajandi lõpul, mil viimase keisridünastia ajal olid suured alad Mongoolias peaaegu terve Baikali järveni välja ja Kaug-Ida kõik Hiina all.

„Mao Zedong ja kommunistlik partei ühendas Hiina. Öeldakse, et jah, Mao tegi vigu. Kuid vead ei ületanud 30%. 70% oli aga väga hea ning aitas kaasa Hiina suurusele.“

Saates arutamegi

Mis pani hiinlased talle kõigile kannatustele vaatamata ikkagi järgnema?

Kuivõrd suutis ta ohvritele vaatamata ikkagi Hiinat edasi viia?

Miks räägitakse tema valitsemisaja ühes tulemusest kui „kadunud põlvkonnast“?

Kuivõrd erinev oli Mao versioon kommunismist sellest, mida suruti peale näiteks okupeeritud Eestis?

Miks ei loobunud kommunistlikest ideaalidest praegused Hiina juhid, kellest mõnigi ise repressioonide käes kõvasti kannatas?

Saates „Diktaatorid“ vestleb Märt Läänemetsaga Krister Paris.