Urmo Soonvald: Narvas tegutsevad juunikommunistid augustis

Eilne Narva volikogu etendus ja kummardus Venemaa suunas seoses tankisaagast väljatagurdamisega ning iseenda lubadusest taganemisega meenutas mulle märksõna „juunikommunistid“, kes 1941. aastast kaasaegsemas vormis teevad tööd selle poolt, millest me oleme 31 aastat olnud vabad ja mille vastu Ukraina ennestohverdavalt sõdib.

Wikipedia ütleb: „Juunikommunistid on Eestis pärast 1940. aastal toimunud nn juunipööret peagi Eesti Kommunistlikusse Parteisse astunud isikud, kohalikud oportunistlikud kollaboratsionistid, kes eristusid n-ö põliskommunistidest, umbes 100 isikust, kes olid kuulunud komparteisse juba juunipöörde eel. Kõnekeeles on juunikommunistid ka eestimaalased, kes osalesid kaasajooksikutena vabatahtlikult toimunud Eesti valitsuse vastastel demonstratsioonidel, olid nende demonstratsioonide organisaatorid ja valmistasid Andrei Ždanovi juhtimisel ette Eesti inkorporeerimist N. Liitu.“

Mul on raske Narva volikogu fraktsioonide (ja ka linnapea) vahele tõmmata eraldusjoont, et kes on tanki äraviimise, hoidmise, kuskil mujal hoiustamise või säilitamise poolt. On fakt, et Narva volikogu otsustas tanki ära viia ja on fakt, et volikogu taganes oma otsusest. Kõigil on käsil poliitiline mäng, mille käigus vahetatakse argumente – nagu näiteks Mihhail Stalnuhhin! –, oponeeritakse keskvalitsusega ja loetakse näppudel pragmaatiliselt hääli, mis järgmistel valimistel Narvas omanikke otsivad. Meil oleks Narva olusid oluliselt lihtsam hinnata, kui riigikantselei avalikustaks viimastel kuudel läbi viidud venekeelse elanikkonna meelsusuuringud – see aitaks mõista, kas Narva poliitikute alalhoidlikkus on suunatud valijate meelitamisele või tõesti pole Narvasse veel 2022. aastaks juurdunud usk, lootus ja veendumus vabast Eesti riigist. Narva poliitikute käitumine täna (ja eelmiste aastakümnete jooksul) kinnitab, et nad lähtuvad jätkuvalt Moskva ehitatavast teise maailmasõja igavesest ja absoluutsest narratiivist. Nagu juunikommunistid 1941, mil võimendati ja põlistati stalinlikke valesid. See narratiiv on püha neile, kes eile otsustasid tanki äraviimist pidurdada ja kahjuks, kujundlikult, püha ka neile, kes konsensuse puudumisest hoolimata ootavad Kaja Kallase valitsuse tegutsemist. Narvas on meie enda kätega tekitatud olukord, mis on Venemaa propaganda unistus. Imetlus teise maailmasõja ühemõttelisusest pole Narva poliitikute seas kadunud ja elab edasi. Seda looritatakse lausetega, et „me armastame Eestimaad“, „me ei taha konflikti“, „valitsus peab korra veel siiski mõtlema“ jne. Mina neid sõnu ei usu ja tõenäoliselt arvestatav hulk sealseid poliitikuid ootab pisikest madinat, kui valitsus asub tanki teisaldama. Narva Keskerakond ja valimisliit „Narva heaks“, mida juhib linna endine meer Aleksei Jevgrafov, kuulutasid end eile 1941. aasta juunikommunistide järeltulijateks.