Seda vana tapamasinat ei maksa ülemüstifitseerida. Ta sai avalikus ruumis olla nii kaua, sest suuremale osale Eesti inimestest ei läinud ta kuidagi korda. Sest Narva kant on jätkuvalt paljudele võõras, sest sinna kuigi tihti ei satuta. Samuti ei läinud see tapamasinaga postament tegelikult korda ka suuremale osale Narva ja Narva-Jõesuu elanikest. Sellega oli lihtsalt harjutud, sest ta oli justkui kogu aeg seal olnud. Praegu on muidugi ajutine ärritus, kuid see läheb mööda, sest enamik inimesi mõistab, et tapamasina koht pole üle rahuliku elu kõrgumas.

Pikem lugu on see, et Narvast peab lõpuks ülejäänud Eestile saama emotsionaalselt samasugune linn nagu Pärnu, Viljandi või Rakvere. Päris nii see veel ei ole. Üks sotsiaalselt tundliku närviga ajakirjanik imestas just sotsiaalmeedias, et Narva linnavolikogu peab istungit vene keeles.

See näitab ilmekalt, et me ühiskonnal on 30 aastat olnud suuresti ükskõik, mis Narvas toimub. Pole ühiskondlikku nõudlikkust, et Eesti on Eesti. Ja seda igal pool. Seega pole nüüd ka imestada, et nõukogude taparelva avalikus ruumis pidamisel on siiski toetajaid, et tänavanimede normaliseerimine ei edene ning suure Eesti linna Narva elanike esindajad ei pea koosolekuid Eesti riigikeeles.

Tänasest edasi tuleb Narva ja muu Eesti suhte kujundamisega elegantselt edasi liikuda. See nõuab tarka hoolimist nii valitsuselt, muult Eestilt kui ka Narvalt endalt. Ja muidugi üksteist toetavat pidevat suhtlemist.

Ahjaa, mult küsiti, mida välismaal tanki teisaldamisest arvatakse. Ega midagi ei arvata. See on Eesti asi kujundada oma avalikku ruumi. Ning agressiivset fooni on meie elus niigi liiga palju. Sellest saadakse hästi aru.

Narva ja Narva-Jõesuu vahel edaspidi sõites saab silm puhata rahulikul maastikul. Ilma katkestuseta.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid