ARVUSTUS | „Killerite kiirrong“ on Z-generatsiooni komöödiamärul, mis näitab kriitikutele jämedat keskmist näppu

„Killerite kiirrong“ on klišeede, kehva dialoogi ja suurejoonelise action’iga uue põlvkonna „Vanglaekspress“.

Vahe on selles, et kui „Vanglaekspress“ püüdis rohket üle võlli action’it edasi anda tõsiselt võetavate näitlejavalikute ja karakteritega (John Malcovichi ja Steve Buscemi tegelaskujud on raudselt nii mõnegi õudusunenägudesse pugenud), siis „Killerite kiirrongi“ killerid on rõhutatult inimlikud. Jah, nad kõik on väikelinna jagu tapmisi sooritanud, ent mitte ükski neist ei esita lõpuni seda kalkust, mis paneks vaataja emotsionaalselt võõrastama ja sigitaks mõtte, et voh, tema on sündinud tapjaks.

Aeg on edasi liikunud. Enam-vähem samal ajal, kui linastus tabava pealkirjaga „Last Action Hero“ (1993), algas Hollywoodis klassikaliste, kauboikangelastele järgnenud märulikangelaste viimane suurvaatus. Viimastena õnnestus selle žanriga A-listi püünele ronida veel Will Smithil ja Keanu Reevesil. Uuest aastatuhandest on märul järk-järgult muutunud komöödia alažanriks, 1980-ndate ja 1990-ndate nostalgialaksuks, frantsiisiorjaks ning halvemal juhul hetkelise dopamiiniannusega karussellisõiduks. Bruce’i, Sylvesteri ja Arnoldi asemele on tulnud Netflixi ja Marveli Chrisid ja Ryanid, kes ei võta end ekraanil kangelastegusid sooritades liiga tõsiselt.