Elektritarbimise juhtimise lahendusi loova Gridio juhi Konrad Hanschmidti hinnangul oleks 300 megavatt-tunni võrra vähem ostupakkumisi kukutanud hinna 200 eurole. 300 MWh tähendanuks Baltimaade peale umbes 10% võrra väiksemat tarbimist.

Tarbimise juhtimisele rõhku panna on kindlasti palju tulemuslikum kui kodanikuallumatus ja massimeeleavaldused, millele eile EKRE juhatus kutsus, kui Kaja Kallase valitsus „viivitamatult“ elektri hinda alla ei too.

Ent elektrituru remondi nimel on muidugi vaja valitsusele pinda käia, sest elu on näidanud, et muidu asjad ei edene. Näiteks tarbimise juhtimises peituva suure „elektrijaama“ sisselülitamise võinuks ära teha juba see valitsus, kuhu kuulus ka praegu kalli elektri pärast tuld ja tõrva sülgav EKRE.

Meie, tarbijad, saame elektrit säästa. Turukorraldajate kohus on luua mehhanism, mis pöörab säästu hinnalanguseks.

Probleem on selles, et pärast järgmise päeva tunnihindade fikseerimist tehtav n-ö spontaanne sääst ei muuda enam börsihinda. Kõik, kel pole võimalik tarbimist piirata (ja kelle hind pole fikseeritud), peavad ikka kõrget hinda maksma. Täiendava „elektrijaamana“ toimiks elektrisääst päriselt siis, kui sellega saaks kindlalt arvestada börsihindade väljaarvutamise käigus. Kõige otsesemal viisil jõuaks tarbijate säästmisvalmidus hindadesse siis, kui tarbijad saaksid oma säästmisvalmidusest elektribörsil kauplevate firmade kaudu teada anda. Ja kõige suurem oleks nende tahe seda teha siis, kui nad saaksid defitsiiditundidel tarbimise piiramise eest rahalist hüvitist.

Säärase süsteemi töölepanekuks ei pea midagi enneolematut leiutama. Suurtel (või suureks koondunud väikestel) elektritarbijatel tuleb lihtsalt säärase kokkuhoiu (ja teenimisvõimaluse) vastu tungivat huvi üles näidata ja Eesti elektrituru korraldajatel sellele vastavate turumehhanismide viivitamatu loomisega vastata.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid