Tõenäoliselt on vähemalt kolm-neli järgmist aastat korrektne öelda, et Eestis pole kunagi nii hästi elatud, kui elati 2021. aastal.

Kasvõi paari viimase päeva uudiste ja arvamuste voost silma üle lastes on lihtne masendusse langeda (kui veel polda masenduses). Peaminister Kaja Kallas ütleb, et kellelgi pole mingit illusiooni, justkui tuleks elektri- ja küttearved väiksemad kui eelmisel talvel. A1000 poeketi juht pahandab, et riigi kuritegelik energiapoliitika kägistab elanikud ja majanduse surnuks. Rahandusministeeriumi värske prognoosi järgi väheneb keskmise palga ostujõud tänavu ligikaudu 7% ja jõuab tagasi 2021. aasta tasemele alles 2025. aastaks. Kohalikud investeerimiseksperdid ennustavad, et viimasel paaril kuul aktsiaturgudel nähtud tõus saab sügisel läbi ja sellest võidakse pool ära anda.

Aga veidi optimismi (peale selle, et Ukraina paneb sõjas vapralt Venemaale vastu) võiks pakkuda seaduspära, et majanduses muutub paljugi tsükliliselt. Näiteks toornafta hind on võrreldes varasuvise kõrgeima hinnaga paarkümmend protsenti langenud ja vähesel määral peegeldavad seda langust isegi meie tanklate hinnad: kütuseliitri saab jälle kätte alla kahe euroga ja riigil polnud vaja selleks sekkuda. Mõnede muude toormete hind on samuti võrreldes kevadega langenud, mis pole üllatav, arvestades maailmamajanduse aeglustumise perspektiivi.

Ja 2025. aasta, milleks rahandusministeerium keskmise ostujõu taastumist ennustab, pole ju ka enam mägede taga, eks ju? Kulub ainult kolm aastat.