ARVUSTUS | Kus vaikivad langustid. Keskpärane ekraniseering ei paku just paljut, millest laulda

Ei saa öelda, et „Kus laulavad langustid“ oleks teab mis halb film. See lihtsalt ei ole ka teab mis hea film.

Distantsilt võib olla raske mõista, kui suureks hitiks Delia Owensi debüütromaan „Kus laulavad langustid“ Ameerikas kujunenud on. Alates 2018. aasta suve lõpus ilmumisest on seda müüdud üle 15 miljoni eksemplari. Võrdluseks, suuremad arvud on sel aastatuhandel ette näidata ainult paaril üksikul teosel eesotsas sääraste üleilmsete menukirjanike nagu Dan Browni ja J. K. Rowlingu loominguga.

Üüratu populaarsuse tõttu pole ime, et kiirelt on valminud ka filmiversioon. Seda kahe mõnevõrra sarnase ülieduka bestselleri, samuti naissoost autorite kirjutatud mõrvamüsteeriumite tuules. 2014. aastal ekraniseeris oma põlvkonna hinnatumaid lavastajaid David Fincher Gillian Flynni kaks aastat varem ilmunud romaani „Kadunud tüdruk“, tulemuseks üks aasta tugevamaid filme. 2016. aastal jõudis kinolinale vaid aasta varem trükivalgust näinud „Tüdruk rongis“, mis hoolimata Emily Blunti suurepäraselt kehastatud peaosast ei saanud võrreldavat tunnustust ja on nüüdseks suuresti unustatud.