„Külastasime sügaval Tai mägedes ühe rahvusvahelise kooliga nooremapoolset naist, keda peeti kohalikuks nõiaks. Just nimelt peeti, sest ravimisega tegelev naine ennast nõiana ei identifitseerinud. Nõiajutu peale hakkas ta lausa naerma ja küsis: „Kaua te siia tulite? Terve päeva ju. Ega kiirabi siia kiiremini ei jõua! Aga seni peab keegi ju sünnitused vastu võtma, haavu üle vaatama. Neid asju ma teengi ja nende teadmiste põhjal, mida olen esivanematelt saanud.““