JUHTKIRI | 17 tankisti ja Stalnuhhin, jätke Putini mängud

2006. aasta augustis puhkes skandaal.

Poola televisiooni poole pöördusid Armia Krajowa võitlejad, sest järjekordselt pidi kanalil hakkama jooksma „Nelja tankisti ja koera“ 21-osaline seiklussari. Poola läbi aegade üheks paremaks linateoseks peetavas seriaalis käituvad Saksa natsidega Poola ära jaganud Punaarmee sõdurid kui kõige loomulikumad poolakate kamraadid. Üksnes pisiasjadest, nagu see, et peategelane Janek saabub Siberist, võib aimata sõja tegelikku palet.

Narva volinikel on kahtlemata õigus kohtusse pöörduda. Küll aga võiksid nad enne järele mõelda, mida nad sellega saavutada tahavad.

Seriaali näitamist Poolas siiani keelatud küll pole, ent Punaarmee mälestuste avalikust ruumist kõrvaldamine on täies hoos. Märtsikuust alates on Poola võimud võtnud maha vähemalt 24 monumenti.

Olgu see taustaks meie Narva „tankilahingule“, mis tõotab puhkeda uue hooga. Eilseks olid Tallinna kutsutud piirilinna volikogu 17 „tankisti“, et selgitada, miks ei anta tagasi nende linnale kuuluvat n-ö vallasasja.

Narva volikogu mõned liikmed on ähvardanud riigi kohtusse kaevata. Ja kui see peaks rahvaesindajate enamuse otsusega sündima, lubab linnapea Katri Raik omakorda tagasi astuda.

Narvalastel tasuks järele mõelda, mida soovitakse saavutada. Kohtusse minek on kindlasti õige samm, kui keegi tunneb, et tema õigusi on riivatud. Nagu näitab kasvõi viimane riigikohtu otsus, millega tunnistati vaktsiinist keeldunud politseinike vallandamine õigusvastaseks, võidakse ka valitsuses kriisiolukordades „nurki lõigata“ küll.

Aga kas ikka tuntakse? Volikogu jättis kasutamata võimaluse Narva tanki üle ise otsustada. Ei tulnud ju ka sellist otsust, et tank alles jätta. Seega näib selline ähvardus nagu pärast lahingu vältimist rusikatega vehkimine.

Võib mõista, et linnavolinikud elavad välja oma valijate emotsioone. Enne hoogsaid samme tasuks siiski järele mõelda, miks õhutab praegu neid tundeid kõige nähtavamalt (eile parteist välja heidetud) keskerakondlane Mihhail Stalnuhhin. Poliitik, kes lubas toetada tanki eemaldamist ja siis oma sõna murdis. Ja kes on praegu võtnud Eesti riigi kohta kasutusele samad terminid, mida Vladimir Putin rakendas Ukraina ründamise õigustamiseks. Putin pole ehk inimene, kellele praegu tankiteemat üles küttes rambivalgust näidata.

Jäägu fantaasiad poliitika asemel kinolinale. Lõppude lõpuks kuulub Eesti 1944. aastal „vabastamine“ samasuguse mütoloogia valdkonda nagu nelja tankisti ja nende vahva koera Szariku võimatud seiklused Poolas.