NÄDALA NÄGU | Ivan Orav: natsid ja fašistid

Selline haigus – näha igal pool fašiste – võib venelasi ikka tabada, see on nagu linnugripp kanadele ja seagripp põrsastele.

Ega selles pole midagi ebatavalist, et Mihhail Stalnuhhin hakkas korraga arvama, et valitsuses istuvad ainult fašistid ja natsid. Selline haigus – näha igal pool fašiste – võib venelasi ikka tabada, see on nagu linnugripp kanadele ja seagripp põrsastele. Tuleb korraga peale kui palavikuhoog ja midagi pole parata, oledki hull valmis, jooksed mööda linna, käed laiali, ja karjud kui ratta peal:

„Appi, appi, natsid ja fašistid ajavad mind taga!“

Mäletan, et omal ajal elas meil Nõmmel keegi Sidorov. Vaikne ja tasane venelane, ei seganud kedagi, töötas müürsepana. Aga siis ühel päeval, vaatan, Sidorov seisab keset uulitsat, aluspesu väel, ja räägib valju häälega:

„Ahhaa! Näed sa siis, kui palju natse siin Eestis on! Terve tänav täis!“

„Kallis inimene, mida sa nüüd ajad, need on ju tavalised tuvid,“ seletasin mina, aga Sidorov ainult raputas pead ja jätkas:

„Ja näed! Nüüd jõudsid fašistid ka kohale!“

„Need on varblased,“ ütlesin mina, kuid Sidorov muidugi ei uskunud, vaid jampsis edasi. Oli päris haigeks jäänud, varsti enam muud juttu ei kuulnudki tema suust kui natsidest ja fašistidest.

„Vahi-vahi, kus on alles suur fašistiraibe!“ karjus teinekord keset ööd. „Ja nats istub ta kukil! Kas sa saad alla!“

„Vahi-vahi, kus on alles suur fašistiraibe!“ karjus teinekord keset ööd. „Ja nats istub ta kukil! Kas sa saad alla!“

„Kuule, Sidorov, see on kasepuu ja puu otsas on kass!“ hõikasin mina aknast. „Oota natuke, kohe tuleb kiirabi, ma juba helistasin.“

Sanitarid saabusid, sidusid Sidorovi kinni ja viisid, kuhu vaja. Aga ega tema polnud ainuke loll. Kord Kalma saunas panin tähele, kuidas üks paks alasti venelane jäi korraga oma varbaid põrnitsema.

„Neetud lugu, vasaku jala küljes on fašistid,“ ütles ta siis ja näitas varvastele rusikat. „Aga parema jala küljes on natsid. Mõlemaid on viis, kokku kümme. Vahele jäite, lojused! Kohe ma teile näitan!“

„Kuulge, kodanik!“ sekkusin mina. „Pole siin mingeid natse ega fašiste, need on teie enese lihased varbad!“

Aga kõnelesin ma muidugi samahästi kui seinaga, sest tüse venelane üritas samal ajal tagajärjetult oma varbaid ära kägistada ega taltunud, enne kui tuli pahane saunatädi rulli keeratud ja märjaks kastetud käterätikuga ning tõmbas sellega hullule üle turja.

Või siis juhtum avalikus sööklas, kus keegi vene mees tund aega lusikaga oma kartulipudrus sonkis, sest olevat näinud ühte natsi pudru sisse lipsamas. Ja üks teine kodanik, kes oli täiesti kindel, et kõik vihmaveetorud peidavad oma õõnsustes fašiste, ja proovis neile sinna järgneda, aga jäi peadpidi torru kinni, nii et ta tuli lahti keevitada.

Selline haigus – näha igal pool fašiste – võib venelasi ikka tabada, see on nagu linnugripp kanadele ja seagripp põrsastele.

Ja muidugi ei saa jätta meenutamata ühte vana kalurit, keda ma nägin Peipsi järvel. Vanamehel oli hästi näkanud, paat oli paksult kalu täis, kuid rõõmustamise asemel pani kalamees hoopis prillid ninale ja uuris tähelepanelikult ükshaaval kõik kalad üle. Ja viskas seejärel järve tagasi, ohates kurvalt:

„Kõik on fašistid, kurat!“

Ravida pole säärast haigust paraku kuigi kerge. Räägitakse siiski, et aitama pidavat Volga jõevee joomine ja Rjazani oblastis kasvanud sibula söömine. Ainult et seda vett ja sibulat ei saa Eestisse transportida, seda tuleb süüa kohapeal ja väga pika aja vältel. Nii et kes näeb kõikjal viirastumas fašiste ja natse, sellel tasuks osta bussipilet Venemaale ja seal tosinajagu aastaid tervist kosutada.