ARVUSTUS | „Marju Länik. Südame kutse“ näitab, et lauljatar on ikka veel staar

Marju Länik saadab dokfilmiga sõnumi, et ta on iseseisev tugev artist, kes juhib ise enda autot, on iseenda mänedžer, korraldab oma meigi ja tualeti ning lavastab end igal sammul.

Urmas Eero Liival on laulja Marju Länikust valminud portreefilm, mis jõudis ETV-s eetrisse sel kolmapäeval, laulja 65. sünnipäeva puhul (järelvaadatav Jupiteris - toim). Tõepoolest, Eesti publik on Länikut tundnud tubli 40 aastat ja näinud, kuidas ta end üha uuesti ümber kujundab. Liiva linateos keskendub esmajoones kahele trajektoorile: mineviku Länik nõukogudeaegne teekond estraadiartistina staari seisusse ja nüüdse Läniku teekond ühelt Eesti külapeolt teisele.

Otepäält pärit Marju Läniku tähelend algas 1980. aastate hakul ansamblitega Music Seif ja Vitamiin, mis tõid kuulsuse terves Nõukogude Liidus. Õige pea sai Länik populaarseks ka sooloartistina. Ilmselt peitus tema edu selles, et ta täitis NSVL-i popmuusikaturul lääneliku naispopstaari nišši, kombineerides estraadi edukalt popiga. Nagu Anne Veskigi, kellega teda on korduvalt võrreldud, oli Länik põhjamaine ja blond, laulis venekeelseid lugusid kergelt võõrapärase aktsendiga ning kandis efektseid kostüüme. Pisut tundub Veski ja Läniku võrdlus siiski ebaõiglane, umbes nagu see, kui omal ajal võrreldi Britney Spearsi ja Christina Aguilerat, kelle põhiline sarnasus seisnes blondides juustes.