Ukraina kinnitas, et suudab peale jääda. Meie peame kinnitama, et ei väsi teda selle saavutamise ajal toetamast.

Tegelikkuses tunnistab ta oma täielikku kaotust. Mitte kordagi pärast teist maailmasõda pole Venemaa pidanud terveid üksusi maha kandma, mis näib nüüd olevat Ukrainas juhtunud. Harkivi alt on Vene väed põgenenud sellise kiirusega, et isegi soomukid ei jõua pagevatele kandadele järele.

Tegu võibki olla pöördepunktiga Venemaa algatatud kuritegelikus sõjas. Ukraina armee tõestas nii iseendale kui ka talle relvi tarnivatele lääne liitlastele, et sõja lõplik võit on enamat kui teoreetiline kontseptsioon.

Seni endale pealetungija kõrkust lubada saanud Vene armeele hakkab aga iga puu tagant paljastuma Ukraina sõduri viirastus. Halenaljaka näitena ringleb sotsiaalmeedias video, kuidas ühteainsat Ukraina võitlejat nähes satub tanki juht selliselt paanikasse, et kaotab soomusel kaasa sõitnud sõdurid ja sõidab ise vastu puud.

Vähem tähtis pole ka Ukraina armee sõnum kollaborantidele. Kes tahes laskis Vene Maailma unistusel end lummata, peab nüüd arvestama saabuva vastutusega.

Paraku oleme sõja lõpust veel kaugel. Venemaa sõjamasinat ei juhi mitte militaarloogika, vaid tema juhtide hälbinud arusaam ajaloost ja vene rahva kohast selles. Poleks ime, kui ka ülal kirjeldatud Napoleoni sõdadest hoopis innustust leitaks ja veel mõttetult tuhandeid inimesi surmataks.

Sest hoolimata taktikalisest lüüasaamisest ei ole tulnud Venemaalt mingit märki, et nad oleksid valmis sõda Ukrainale vastuvõetaval viisil lõpetama – ühes reparatsioonide ja sõjakurjategijate karistamisega. Meil siin läänes tuleb aga teha Ukraina vastupealetungist ainuvõimalik järeldus: toetada Kiievi võidu saavutamist vankumatult ka siis, kui see on korraks majanduslikult valus.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid