Väljasõit Viljandisse: vaheldusrikkad kultuurielamused, hubased kohvikud ning mõnusad jalutuskäigud munakivitänavatel
Viljandis asuv Rüki galerii on juba esimeste väljapanekutega silma paistnud hea ja mitmekülgse näituseprogrammi poolest.
Viljandiga seoses tuleb mulle meelde Lembit Sarapuu teos „Viljandi paadimees“, mille peategelane sõidutas inimesi oma paadiga üle järve linna ja tagasi ning keda tänapäevalgi nähtavat peale päikeseloojangut sihitult järvel sõudmas. Sellist poeetilist tunnetust kannab Viljandi minu jaoks tänini, olles kui linn mõnest kirjanduslikust teosest või maalilt, kuigi siit võib leida nii mõndagi veel.
Viljandisse on end sisse seadnud kaks erilist kunstipesa: naivistliku ja autsaiderkunstiga tegelev Kondase keskus ning 2019. aastal avatud Rüki galerii, mille erakordselt hea näitusetegevus on mitmel korral suunanud mu sammud spetsiaalselt Viljandi poole. Seekord oli aga suurem soov kohtuda kunstnik Priit Pangsepaga, kelle stuudio asub Viljandi vanalinnas – sealt avaneb väga ilus vaade rohelusse ja talvekuudel lausa järvele – ning kelle teost olen juba pikemat aega soovinud koju soetada. Priit Pangsepa sürrealistlik looming on justkui jalutuskäik unenägudes ning eriline sümbolikeel, mis otseselt ei tulene ühestki eksisteerivast märgikeelest, mõjub intuitiivsel tasandil. Kui unenägudest jääb tihti segane tunne, aru saamata, kas tegu oli hea või halva unenäoga, siis Priidu taieste puhul ei jää kahtlustki, et tegemist on äärmiselt hea tuttava unenäoga. Teostes peituv muhedus ja mõnus huumor mahendab sürrealistliku unenäomaailma painavat keelt.
Teos, mis minu kodus teise Kursi koolkonna suurtegija Peeter Alliku maali kõrval väärika koha leidis, on „Kodune gravitatsioon“ – ümaras ruumis, ümarate akendega toas istuvad ümarad sümbolid aknal ja unelevad poeetilisest linnast. Punased süngemad toonid alateadvuse maailmast leiavad tasakaalu aknaavast paistva harmoonilise sinise, poeetilisuse ja lootuse taustal.
Uurisin kunstnikult, kui tihti tema unenägusid näeb. Ta vastas, et milleks üldse magada, kui und ei näe.
Michelini tasemel maitseelamusi ja tipptasemel kunsti
Michelini parima hinna ja kvaliteedi suhte tunnustuse Bib Gourmandi saanud Viljandi kohviku Fellini õdus atmosfäär ja puhas kujundus toob esile nii erinevad maitsed kui ka silmapaistva kunsti. Kohviku sinine uks paistab juba kaugelt silma ja kutsub sisenema. Seekordse külastuse peapõhjuseks olid söögikohas eksponeeritud Malle Leisi teosed. Üldiselt suhtun väga skeptiliselt tippkunsti eksponeerimisse kohviku pinnal, sest on oht, et teosed võivad kohvikumürasse ära kaduda. Leisi akvarellid tõid aga heledatele seintele värskust ja väikegraafika „Blue grass“ punasel taustal meenutas kirssi kohvikuleti torditükil.
Kuidas jõuavad näitused kohviku seintele?
Uurisin Fellini kohviku kuraatorilt Meelis Tammemäelt, kuidas sellised väljapanekud kohviku seintele jõuavad. „Näitused on valitud Fellinisse enamasti Tallinnas toimunud galeriinäituste põhjal – järgede või järellainetustena,“ sõnas ta. Teinekord on loodud Fellinile ka päris uus väljapanek, nagu oli ka Malle Leisi loomingu äsja lõppenud väljapanekuga. Kohviku asutaja Merit Berzin on suur kunstihuviline ja käib Tallinnas viibides alati kõigil huvitavamatel kunstinäitus ning algimpulss tuleb tavaliselt tema poolt. Näitused on Fellinisse loodud jälgides klassikalist galeriinäituse etiketti – on leitud kontseptsioon, loodud sobiv kooslus, korralikud infomaterjalid – näituse tutvustus ja teoste nimesildid,“ selgitas kuraator.
Autsaiderkunstiga tegelev Kondase keskus
Igasse päeva võiks kuuluda törts head huumorit.. Õnneks leiab seda Kondase keskuse näitustelt. 2003. aastal Viljandis avatud väike kunstimuuseum hõlmab Paul Kondase loomingu püsinäitust ning erinevaid sopilisi galeriipindasid.
Kondase keskuses võtab mind vastu sõbralik ja särtsakas tütarlaps, kes tutvustab asutuse ajalugu ja tegevusi. Kondase keskuse juhataja Mari Vallikivi on alates 2004. aastast otsinud teistmoodi loojaid, et muuta ühiskonna suhtumist erivajadustega inimestesse.
Läti kunstniku Edmunds Jaudzemsi 17. septembrini avatud näitus „Pantaloonid ja teisi kaaslasi“ on taas üks huvitav leid, mis annab võimaluse heita pilk teistmoodi maailmale ning seda mitte kaastunde, vaid huumori kaudu, mida toetab ka näitusekujundus ja pealkiri. Näituse pealkirja kohale on riputatud päris pidžaamapüksid, mis mõjuvad filmilikult. Hoolekandekeskusi ümbritseb tihtipeale negatiivne aura kui kinnipidamisasutusi, mida sümboliseerib sageli just asukate vormiriietus. Kohe pükste kõrval on eksponeeritud joonistused, korduvmotiivd triibulistest pidžaamapükstest, erinevat värvi triipudega, kantuna maikasärgi või värvilise pidžaamasärgiga, lausa pintsakuga, meenutades pigem moekavandeid kui hullumaja vormiriietust. Õhku jäi üsna veider ja ebaoluline küsimus: kas tegu on kunstniku enda pükstega? Tutvustusest selgub, et Edmunds on sündinud Bauskas ja pärast lastekoduaastaid alates 18. eluaastast elanud Läti hoolekandeteenuste keskuse Jelgava filiaalis. Joonistanud on ta juba 1991. aastast. Keegi pole teda kunagi juhendanud, ta teab alati täpselt, mida soovib kujutada, milliseid värve ja materjale kasutada. Suur osa tema töid valmib Edmundsi toa avaral aknalaual. Inimesed, keda ta kujutab, on hooldekodu elanikud ja töötajad, kuulsused ajakirjadest või poliitikud teleuudistest.
Leedu kunstniku Daukantė Subačiūtė näitus „liar liar“
Just kalambuuride ja ütluste visualiseerimine on leedu kunstniku ja illustraatori Daukantė Subačiūtė (kunstnikunimega Daukantė) kunsti alus. Ta on öelnud: „Visuaalse mõtlejana on minu nõrkus sõnamäng. Sõnadele saab üles ehitada pildilise mõttemängu.“
Kõige inspireerivam on kunstnikule igapäevaelu, sest just see on täis imetlusväärseid ja humoorikaid lugusid. Peale selle on Daukantėl kirg iseäralike objektide vastu. Ta leiab neile väljenduse oma kunstis ja loob neid ise juurde. Vaimukas on disainikunsti poole kalduv lambiseeria. Lambid on loodud hirmunud ergutustüdrukule või hoopis kardioloogile – pimedust kardavad kõik ühtmoodi. Väga huvitavad on karvased siidvoodriga kotid, millele on tikitud suurte jaekettide logod, rõhutamaks tarbimismaailma hullust.
Keskuse teisel korrusel on eksponeeritud režissööri ja fotokunstniku Arvo Iho – tuntud oma filmide „Karu süda“ (2001) ja „Naerata ometi“ (1985) poolest – fotonäitus „Aphrodite lummas“. Hiljuti andis ta välja raamatu „Stalkeri“ võtetest Eestis, see on eksponeeritud ka näitusel.
Rüki galerii ajaloolises aidahoones
Rüki galerii on juba esimeste väljapanekutega silma paistnud hea ja mitmekülgse näituseprogrammi poolest. Selgi korral ei pidanud pettuma – Eesti Vabagraafikute Ühenduse kuraatorinäitus „Ava oma (s)ilmad“, mis keskendub loodusele ja elurikkusele linnakeskkonnas, puudutab küll juba pikemalt aega aktuaalset teemat, aga huvitav on näitusel osalevate kunstnike valik, mis pakub ootuspäraste nimede kõrval üllatusi, koosnedes klassikutest nagu Andres Tolts nooremate vähem tuntud kunstnikeni välja.
Ruumi sisenedes võtavad meid vastu Kadri Toomi teosed – installatsioon ruumi keskel „Nägemisviise perifeeriast“ ja järvede seeria galerii valgel palkseinal – mõjuvad sinaka põranda taustal eriti kompleksselt. Järvede neoonsinine kontrastsus muudab nad justkui liikuvaks. Teoste nimetused on järvede nimed koos kaardi koordinaatidega. Võin oletada, et teoste kontuurid on võetud kaardilt ning väljapanek meenutabki vaadet linnulennult. Huvitav on ka tehnika, milles kunstnik on teosed teostanud. Monotüüpia ehk õlivärvitrükk on graafikatehnika, mille puhul kujutis maalitakse õlivärviga klaasplaadile, plastile või metallplaadile, millest tehakse ainult üks tõmmis. Tsüanotüüpia ehk raua-sinitrükk, on fotoprotsess, kus kujutis ilmutatakse paberile rauasisaldusega kemikaalide ning ultraviolettkiirguse koostöös. Tulemuseks on valgete joontega kujutis sinisel taustal.*
Näitusel esindatud Killu Sukmit on tuntud oma tikandite poolest, milles kohtuvad feministliku alatooniga tugev sotsiaalkriitika, popkultuur ja huumor, refereerides ajaloolisi suurkujusid.
Teosed „Kunstniku heinamaa“ ja „Making your unknown known (tundmatu tuttavaks tegemine)“ on selleks head näited.
Kõige enam aga jäid väljapanekult kummitama väikesed postkaardi suurused õlimaalid Anna Škodenkolt. Need 2014. aastal valminud teosed on üles ehitatud küll ruumiinstallatsioonina, kuid mõjusid antud ruumi kontekstis pigem eraldiseisvate taiestena sügavalt ja poeetiliselt. Õlivärvi pehmus alumiiniumplaadi terasel külmusel loob justkui ruumilise akna jäisesse maailma, väikene formaat rõhutab olukorra delikaatsust ja õrnust. Selgituses on küll märgitud, et tegemist on lumepinna negatiividega, kuid esmapilgul tundub, et see võiks olla merelainetus, mis veelgi rõhutab igatsust igaviku järele. Maalil kumab metalli jäine taust läbi õlimaali pehmuse, justkui jäädvustatud oleks üks õrn pingestatud hetk enne kõige sulamist.
*Wikipedia
